Logo
22. november 2017
46 (1077)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

Karl Metsaots,      18. mai 2005


Kolm plaskut viina
Näen ennast kollases lambanahkses kasukas. Olen jõudnud võsa servale, võtan hoogu, surun maha hirmu ja jooksen, muudan järsku tempot, lausa viskun vankri juurde, siis – kuuliplaksatus nagu piitsahoop, mis kajab läbi karge talveõhu. Küllap ta rapsas jälle kasukavarrukat! Tunnen ülevoolavat rõõmu, kui jooksen mööda rada alla mändide vahele. Suutsin läbi tulla.
Vaimusilmas seisab see vanker, mis oli pandud püüdma meie pilke, et määrata meie liikumisteed ja rihtida sihiku kaugust. Optilist sihikut sel mehel küll vaja ei läinud siin maa-aluses tunnelis luuramiseks. Püss oli tal kinnitatud hargile ja välja rihitud just vankri otsa kohale. Siit mõne meetri kauguselt, kuigi vaatevälja peaaegu polnudki, ei oleks tohtinud mööda lasta. Ju oli koopas lamaja tuimaks jäänud või siis ülearu end kangema joogiga soojendanud.
Näen: ma jooksen, aimamata, et kipun püssitoru otsa. Ootan pauku kusagilt mäerinnatise tagant, ülevalt. Pean duelli nähtamatuga, aga minu tapja on siinsamas, vaatab üsna vankri tagant oma vaatluspilust – ja vajutab päästikule.
Tundsin, et mu sisikond tõmbus kokku. Ma oksendasin, olin kõveras ja oksendasin rohelist vahutavat nõret.
Oskar Kääp oli minu selja taha jõudnud, kuulsin, kuidas kumises tema naerusuine bariton: „Ära siis ikka meie kangelaslikku lahinguvälja lausa täis oksenda."
Selle manitsuse peale kiskus mu magu veel korraks krampi.

**
Mu sõjalugu on jõudnud paberile. Kogu minu kangelaslikult abitu võitlus oma elunatukese eest on nagu peo peal.
Seda kõike oleks võinud ka teises soustis esitada ja garneeringut muuta. Kuidas saksad soovivad.
Kui ma 1961. aasta kevadel oksendasin Kuramaal, snaiperi mängumaal, kas ei oksendanud ma siis ka kõige peale, kõigi nende viie sõja-aasta peale, mis mind ahistasid, maadligi surusid, värisema sundisid.
Ahastus väljapääsuta ajas! Oli ainult üks teerada nähtamatu snaiperi kuuli eest ärajooksmiseks. Tuli joosta pimesi, teadmata, kust see kuul tuleb.
Ise pidasin kõiki neid viilimisi ja kavaldamisi sõjatarkusteks, see kujunes stiiliks, elustiiliks, mis jätkus ka pärast suurt võiduparaadi. Tookord, 1961. aasta kevadel Kuramaal oleks see vist pidanud mulle juba selge olema. Olin selles sõjas hüljanud oma vanad sõbrad, tõrjunud kõik kevadpäevade pruudid, pööranud selja oma jooksuläinud abikaasale, mõistnud rangelt hukka oma koolipäevade vallatused, loobunud kõigist elumõnudest, et ainult õigustada enda olemasolu, keeldunud kõigist ametitest, kus tuuletõmbus võiks tervist rikkuda, sidunud end olude ja inimestega, mida keegi ei saa kadestada. Kõik selle nimel, et vältida nähtamatu snaiperi kuuli, ja veel ja veel kord joosta vankrinurga juurest alla, varjava männituka taha.

Sellega lõpevad Eesti Laskurkorpuse veterani Karl Metsaotsa sõjamälestused. Meie lehe järgmises numbris avaldame tema järelsõna 60 aastat tagasi toimunule.

FOTOD:
20 AASTAT HILJEM: Eesti Laskurkorpuse 300. polgu veteranide pärg langenud relvavendadele, mida kannavad erupolkovnikud Ilmar Paul ja Endel Sõgel.


Viimati muudetud: 18.05.2005
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail