Logo
22. november 2017
46 (1077)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      04. mai 2005


Kolmanda mumpsiga võidule
Jefreitor Mets astus leitnandikese juurde, võttis tal tankirusika käest. „See pole mänguasi, kõrvetate meie habemed ära ja teete endale haiget. Nii seda küll ei lasta."
Noormees kogeles, et neile olla sõjakoolis näidatud.
„Oleks tulnud hoolsamalt vaadata. Siin toru peal on kõik ilusas saksa keeles kirjas, kuidas lasta tuleb," lausus jefreitor. „Aga loodame, et meil neid enam lasta ei tule ..."
Komandör jäi meiega nõusse. Küllap oli temagi ehmunud, et õnnetuse äärelt veel pidama saadi.

Jälle oli mul ilus optilise sihikuga snaiperpüss. Aprilli lõpul käisin sellega suurtel diviisiõppustel. Kas lõpeb sõda enne ära või tuleb meil veel korra tuleliinil käia? Hitlerlased ei tahtnud end kuidagi merre pühkida lasta . Kuigi rindel oli suhteliselt vaikne, harva kajas kanonaad, ikkagi olid mürsuvirnad viimaseks rünnakuks valmis.
Meie laagripaigast vaevalt poole kilomeetri kaugusel mäenõlval õitsesid kirsid. Suur aed oli õitevahus, ülal häärberi juures olid sanitaarpataljoni telgid. Nüüd oli seal üpris vaikne. Lahingute ohvrid olid juba ammu tagalasse evakueeritud. Telkide juurest kostis pillimäng.
Mul tekkis kuri kiusatus. Rääkisin sanitaarinstruktorile, et mul on vist mumps. Sõbramehe poolest ei unustanud ma ütlemast, et olen selle raske haigusega juba kahel korral tagavarapolgu isolaatorinaril lesinud. Tema, samuti sõbramehe poolest, lubas mind ka kolmandat korda tohtrite kätte sokutada.
Just maipühade eelõhtul kõndisime kahekesi üles mäele. Mina jäin ainsaks asukaks suurde kaheksanurksesse telki. Ümberringi pidulik rahu ja vaikus. Ronisin ülemisele narile, tõmbasin teki üle pea ja norskasin ööbikutega võidu. Hommikul toodi mulle kandik einega. Nagu muinasjutus. Vaja vaid kuningatütrele kosja sõita. Jalutasin õitsvas kirsiaias, nautisin panoraami. Olin veendunud, et just siin maalis läti kunstnik Purvitis oma „Kevade".
Telgi ees olid väikene laud ja pink. Sanitaride meisterdatud. Kirjutasin seal kirju ja riimisin salme. Sinitaevas Kuramaa südames oli päikesehelde. Nautisin uhket üksindust. Ei sanitarid ega õed käinud tülitamas. Neilegi oli kevad toonud oma rõõmud.
Mäletan, et oodati arsti, kes minuga pidi tegelema, aga see arst oli sõitnud mingile nõupidamisele või seminarile suurde Riia linna. Mind lubati väljas päikese käes istuda, palju aga süda lustib. Toitu kanti lauale. Kusagil telkides pidi veel olema mõni ravialune, aga need armastasid horisontaalasendit.
Üle pika aja lugesin jälle värskeid ajalehti. Lugesin päevi. Lahingud Berliinis pidid tähendama sõja lõppu. Mumpsiga kulub ju kolm nädalat, selle ajaga on võit meie. Kuigi Berliin langes, ometi kestis sõda edasi.
Kuramaa kott oli endiselt relvi täis. Ja ühel hommikul tuligi hiiobi sõnum.
Rinne läheb jälle liikvele, kõik haiged, kellel palavikku pole, kerigu oma allüksustesse tagasi. Jõudsin oma seljakotiga roodu parajasti siis, kui mehed olid juba onni ees rivis.
Algas rännak. Marssisime küll edasi, küll tagasi. Teeristidel põrnitsesid komandörid kaarte, ei mõistnud enam kuhugi minna. Mehi tuli lihtsalt väsitada, et silm vajuks õhtul rutem kinni.
Õhtupoolikul sõitis meie roodu rivist mööda tuttav mees, kes pidas käskjala ametit kõrgemate instantside vahel. Väike raadiouudis: sakslased on juba lääneliitlaste ees kapituleerunud. „Sellest aga kellelegi mitte ühte sõna!"
Varavidevikus jõudsime välja rünnaku lähtealusele. Noor kultuurmännik, kuiv okkaline muru külje all. Kusagil lähedal pidi olema jõgi, mida tagalas olime õppinud ületama. Ühed katavad tulega, teised sumdi läbi jõe. Nüüd aga tuli sõba silmale tõmmata. Homne päev nõuab täit jõudu, et õhtusse välja vedada. Muidugi, õhtust ei pruugi esialgu unistadagi, vaja on esimesed sammud õigesti teha. Kõik algab avangust. Kui unistad lõppmängust, võid kohe seamati saada.
Olin juba suutnud uinuda, kui metsaservas läks lahti kära. Kostsid lasud, valangud. Olime koos seersant Kääbiga kibekiiresti sineli alt väljas. Kas tõesti on vastane meid öövaikuses üllatanud? Taevas kumas punastest, rohelistest ja valgetest rakettidest. Juba kostis üsna lähedalt raketipüstoli raksatusi. Keegi jooksis müdinal mööda metsateed ja karjus: „Sõda on läbi! Sõda on läbi!"
Järgneb

Viimati muudetud: 04.05.2005
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail