Logo
20. september 2017
37 (1068)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      16. märts 2005


Vahekokkuvõtted väliköökide juures
Olime jälle metsas, supiköökide juures. Rühmiti leiti mingit tööd ja tegevust, üldiselt aga lasti närvi järele. Puhkus enne järjekordset lahingukäsku.
Põlismändide vahel oli diviisi fotograaf ametis. Tehti pilte parteidokumentidele. Kohale olid käsutatud kõik need, kes rünnaku alguspäeval kirjutasid avalduse parteisse astumiseks ja olid siiani rivvi jäänud.
„Mõnelegi kulakuhingele anti võimalus langeda kommunistina ja nad on olnud nobedad seda eesõigust kasutama," möönis seersant Kääp mehi silmitsedes ja lisas poolsosinal: „... kangelaslikes lahinguis isamaa ja Stalini eest langenud kommunistide arv aina kasvab."
Kui meie kord tuli, aitasin hoida valget lina. Tema jälle omakorda sirutas ekraani hoides oma käsi minu selja taga. Nii meie näod jäidki kõnelema karmist ajast järeltulevatele põlvedele. Ainus pilt suure sõja aastaist.
Seersant Kääbi habeme pärast tõusis tüli.
„Aja habe maha!" nõudis fotograaf. „Ega´s siin pole mardimaskeraad, kus igaüks oma nägu varjata võib. Parteidokumendil peab kõigil lõug puhas olema."
Seersant Kääp oli suur rahu ise. Ta ajas rinna ette, surus lõuapärad nii kokku, et seda oli näha isegi läbi habeme, ja vahtis hangunud pilgul fotograafist mööda.
„Talle on habe lubatud. Polgukomandöri isiklik luba!" hüüdsin päevapiltnikule, kes uue miiniplahvatuse peale oli tõmmanud end jälle maapinnale lähemale.
„Ajan habeme ära, kui sõda on otsas."
Vist sai pilt ikkagi ära tehtud. Olime vabad, ajasime sinelid-kasukad selga ja läksime tahapoole, kus mändide vahel oli puust mold nagu karjaküna. Värsketest laudadest kokkulöödud kastis loksus valge viin. Seersant Kääp võttis kopa ja tõstis tilkuva joogiriista suu juurde.
„Ptüi!" sülitas ta suutäie välja. „Kuradi majandusmehed, see on ju jordanivesi."
Aga juua see siiski kõlbaks, kui poleks ümberringi seda neetud sõda. Lahinguväljal Jumal vaevalt joodikut hoiab, sellepärast me Kääbiga viinast lugu ei pidanud. Küll aga täitis ettenägelik seersant mõned välipudelid viinaga, et pärast sõda oleks hea võtta.
Tükk aega otsisime kohta, kuhu pudelid peita. Lõpuks torkasime need ühe suure kuuse juure alla. Seersant Kääp lõikas kuusekooresse risti sisse, et kergem oleks panipaika üles leida.
Keegi molli kandist tulnud ilalõug teadis pajatada, et raudtee ääres, tõkkesalga selja taga olla nähtud orkestrimehi labidatega askeldamas.
„Nüüd paneb naelapea pihta!" heitsin äreva pilgu oma sõbrale. Aga jaokomandör ei teinud aasijast väljagi, vaikis. Endine Vana-Kuuste vallavolikogu liige Oskar Kääp oskas väärikust säilitada.
Olime järsku hakanud jälle tulevikule mõtlema ja tundsime sellest iseäralikku naudingut. Alles see oli, kui kõige tähtsamaks pidasime hetke, mis parajasti käes oli: ei mingit muret, mis hiljem saab.
Öösel käsutati meid teisele poole maanteed, külaväljakule kaitsepilusid kaevama. Mõni vastase tank oli ilmunud küla servale oja kõrge kalda taha. Seda juba päeval, kui hitlerlased olid Kaulaci all vasturünnakule tulnud. Et nad tõesti olid otse meie nina all, seda kinnitasid tulelilled, mis aeg-ajalt puhkesid põrgulikus ilus keset ööpimedust.
Külaväljakul polnud enam lumeraasugi, kevadine pööripäev oli siin puhta töö teinud. Kaevasime lausa kottpimedas. Jälle olime Kääbiga kõrvuti. Maoli niiskel murukamaral, raiusime pioneerilabidaga enda kõrvale auku. Keegi töödejuhataja käis mehi kiirustamas, aga meie olime maanteepoolses servas, jäime varju. Aeg-ajalt puhkasin, seersant Kääp pajatas oma troostitust jaokomandöri ametist.
„Mul on selle nädala jooksul juba kolme jao osa mehi otsa saanud. Kõige rohkem teeb hinge täis, et ka vanad sõjamehed on igavesed tobud. Küll on räägitud ja õpetatud, aga järsku on kõik peast pühitud, mees ei tunne enam A-d ega O-d."
Järgneb

Viimati muudetud: 16.03.2005
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail