Logo
22. november 2017
46 (1077)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      02. märts 2005


Kadrill snaiperiga
Üks oli mul selge – snaiperi püss on asetatud hargile ja välja sihitud vankri otsa kohta. Kui mööduja jõuab vankri otsa kohale, vajutab snaiper päästikule. Laiemat tegevusvälja tal pole. Aga abilisi tal oli. Vaatlejad teatasid lähenejatest. Märkamatult tema ette ilmuda polnud võimalik. Küll näitasin oma sprinterimeisterlikkust tempo valikul.
Tagalast tulles jooksis kuul mul tavaliselt nina eest läbi, positsioonilt tulles laksatas kukla taga. Täpselt nii see muidugi polnud. Mu lambanahkne kasukas oli ikka märklaua eest. Kümnesse ta ei trehvanud, aga kahel korral näksas kasukasaba ja hõlma, korra rebis õla juurest lambavillatordi välja. Möödalaskmine oli tema lemmiktegevus, et hirmutada. Ainult üks kuulidest rapsas nagu piitsaga nina alt mööda, see oli küll lastud südametäiega. Aga rohkemaks ta suuteline polnud. Üks pauk iga kord. Kohe oli selge, es järjekordsel duellil võitjaks jäi.
Üksikut meest snaiper aupauguta läbi ei lasknud. Kui minejaid oli rohkem, siis tegi ta oma ainsa lasu viimaste pihta. Muidugi oleks ta võinud möödujate hanereast mitut meest tulistada, aga tõenäoliselt kartis ta oma asukohta reeta. Üksikul pole ju närvi uurida, hulgakesi tulles võib ikka keegi märgata, kust sähvatab leek, kust kajab lask.
Arvasin, et üleval kaldaserval on laskuril pesa, selline kena lumekoobas, nagu ehitasime Ivanovo oblastis manöövrite aegu. Kus asub snaiperi abiline, vaatleja või vaatlejad, seda ei osanud kindlaks teha. Kusagil enne männitukka, ikka kalda peal.
Kui mööda lepavõsaga palistatud kraavi kummargil jooksin, siis sai snaiper juba hoiatuse –Tuleb! Aga kas see männitihnik tee ääres oligi nii süütu, kui paistis? See oli erakordselt tihe ja pilgule läbitungimatu.
Minu sagedased käimised tegid neid närvilisteks. Arvasid vast, et tulen männivõsa taha passima, kust snaiper nina välja pistab. Hakkasid mind miinidega õnnistama. Veel enne, kui ma teerajale välja jõudsin, istutati sinna ette tulililli. Miinid langesid üllatavalt täpselt. Võibolla oli neil vaja millegipärast takistada minu jõudmist „jooksurajale", võibolla tassiti sealt kedagi ära, võibolla taheti lihtsalt mu tähelepanu hajutada, midagi ... oli soolas.
Mäletamist pidi juhtus see lugu kevadisel pööripäeval, see oli vist minu viimane katse saksa snaiperiga kadrilli tantsida, aga mind ei lastud löögile, anti korv. Võibolla taheti mind kevade alguse puhul ristida, nagu see karjalaskepäeva puhul on kombeks. Mulle jäi ju ainult üks väljapääs. Otsustamisega ma ei viivitanud.
Siitsamast raagus võsakardina tagant läks suur magistraalkraav poolpõiki üle lageda välja maanteeni, mis viis Blidene raudteejaama. See kant pidi olema juba mitmendat päeva meie käes. Sumatasin kraavi, mis oli täidetud kevadiselt voolava värskusega. Kuigi kõrged kaldad varjasid minu hädist teekonda võimalike jälitajate pilkude eest, tõmbasin koonu üpris veele lähedale. Las kobavad miinidega võsakardinat ja mõistatavad, kuhu ma kadusin.
Sadakond meetrit ebasündsas supelkostüümis läbitud, ronisin silla juures veest välja. Teisel pool maanteed seisid reed padrunikastidega ja keegi veebel jõllitas pärani silmi mind kui ilmutust. Märgade viltide lörtsudes jõudsin lõpuks köökide juurde, andsin oma ettekanded operatiivstaapi ja ronisin siis peaaegu kogu täiega lõkkesse. Aurasin nagu mõni Islandi geiser. Kasukat ei võinud ülearu kuumutada, nahk muutub rabedaks. Vatipüksid sain välja väänata, vildid tühjaks kallata.
Ent see kuivatusaktsioon tõi kaasa ebameeldiva kohtumise. Lonkis juurde pataljoni komsorgi kohusetäitja vanemseersant Stern, kelle asetäitjaks olin olnud hiljuti päeva või paar, kui ta langevast männiladvast lootis tulu tõusvat ja sanitaarpataljoni tõttas. Nüüd oli tal mulle kui roodu komsorgi kohusetäitjale enda arust pakilisi ülesandeid. Teatasin aga kindlalt, et tagasi mind täna ei oodata. Homme on ka päev.
Mäletan, et tookord, kui vanemseersant Stern männiladvaga häda sai, andis polgu partorg mulle kirja kaasa. Kui sellega pataljoni tagasi jõudsin, oli mul kui värskel pataljoni komsorgil ülesanne kohe soolas. Ohvitseri kohusetäitja asi.
„Tore! Vaja oleks külastada nooremseersant Aljase raskekuulipildujat. Vaadake, kuidas neil käsi käib, mida neil on ette kanda," kostis augu põhjast pataljonikomandöri kohusetäitja vanemleitnant Meibumi kähisev hääl. „Peaasi, andke julgust, ärgu positsioonilt ära tulgu!"
Pidin jooksma üle laia sihi, mis oli vastase automaatrelva tule all. Täitsin selle komsomoliülesande, tulin terve nahaga tulema. Nooremseersant Aljas imestas, et keegi veel nende vastu huvi tunneb. Pärast rühmakomandöri haavatasaamist pole keegi enam nende kuulipildujapesa juurde nina pistnud, liiga palav objekt. Aga seda rahulikum, ainult vastasega vastamisi.
Järgneb

Viimati muudetud: 02.03.2005
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail