Logo
22. november 2017
46 (1077)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      09. veebruar 2005


Midagi olin ma siiski esimese sõjapäevaga saavutanud. Raudteeliini ületamisel pandi mind medalisaajate kirja, liikusin metsa all arukalt, ei lasknud end provotseerida, hoidsin nina maas, ei jäänud metsavahimajja pliidi äärde passima, tõin haavatud rühmavanema miinipildujatule alt ära, varjasin pimedas oma kallist optilist sihikut vastuluureohvitseri silma all, tegin pool tosinat asjalikku hüpet üle külavahetee.
Ja kõige olulisem – oskasin ära kasutada oma kahekordset alluvust. Olin ju algavateks lahinguteks antud-võetud pataljoni staabi käsutusse, aga esimese pealetungipäeva alguses ajutiselt saadetud tagasi oma roodu. Ega ma isegi mõistnud ütelda, millal mul üks alluvussuhe katkeb, teine algab. Ju ma seisin staabi reservis.
Kui hommikul ühelt kergelt haavata saanud roodukaaslaselt öise retke seiku kuulsin, ei jõudnud ma ennast mõttes ära kiita. Õigesti tegin, et pärast haavatu äratoimetamist miinide alla tagasi ei kiirustanud.

Pealetungi teine päev
Veel enne, kui ma vankri alt – oma öökorterist – välja ronisin, olin juba eelmise öö sündmustega kurssi viidud. Köögi juurde tulijad rääkisid öisest retkest vastase tagalasse. Sinna oli satutud poolkogemata, läbi lahtise rindelõigu. Langenuid ja haavatuid oli Betti karjamõisa juurde maha jäänud. Kuidas keegi sealt tulema sai, olnud rohkem igaühe enda asi.
Vaenlase tapva tule alla sattumine olnud sama ootamatu kui vastase leidminegi. Kõik oli toimunud nagu poolunes. Alles granaadid ja miinid äratanud mehed teadvusele. Praegu koondatavat pataljoni teisel pool maanteed metsaserval.
Kauemaks ei võinud ma jääda.
Vaevalt sain üle maanteekraavi metsaserva, kui vastu tuli pataljoni adjutant Remmel. „Sina oled ka siin!" Need sõnad olid üteldud halvasti varjatud pahameelega. Rohkem ta midagi ei pärinud. Lisas vaid: „Nüüd jääd staabi juurde!" Ju ta siis arvas, et olin roodukomandöri käsutada.
Põikasin mööda rada edasi. Raiesmikul oli mehi nagu loogu, sõna otseses mõttes. Enamik magas seal kändude vahel. Langi servalt leidsin oma roodu mehi. Seersant Kääbi lai naeratus pühkis minu väsimuse. Temalt kuulsin öise retke üksikasju. Võibolla läheb mul veel neid vaja, mõtlesin.
Nad olid liikunud läbi metsa, piki kraave, mööda kõrgendikualust võsa ja jõudnud väikesele põllulapile, mille taga see karjamõis olnudki. Veninud kõik suures karjas maja poole, ilma plaanita, ilma luureta.
Pataljoni sideülem olnud saksa keele oskaja. Talle tehtud ülesandeks põrutada häärberi aknale ja nõuda allaandmist. Küllap olla majas saksa sõdureid, kuigi ümbrus näis vaikne. Kapten Steinberg põrutanudki vastu aknaraami, nii et klaasid klirisenud, ja karjunud midagi saksa keeli. Kääbi sõnul oli tema olnud alles poolel teel. Terve põld oli maja poole rühkivaid sõdureid täis. Järsku anti akendest automaadivalanguid, pilluti granaate. Esimesed mehed, kes olid jõudnud juba majast mööduda ja õue vaadata, nägid välistrepi ääres seisvat tunnimeest. Selja taga puhkenud tulevahetus teinud mehed nõutuks, neil polnud juhti, et tungida õue ja hõivata soomustransportöör.
Hetk hiljem olnud sakslased juba väljas ja soomustransportöör läkitanud esimesed miinid üle majakatuse. Mürsud potsatanud maha põllule, otse meeste sekka. See lahing oli kaotatud enne, kui õieti alustada oleks osatud. Kaotati saksa keele oskuse tõttu...
Raiesmikule kogunes veelgi mehi. Ju pataljoni adjutant oli leidnud neid ohtralt köögi juurest. Kükitasime kändude vahel. Ikka veel hoidis vaenlase miinipilduja köögi ümbrust tule all. Keegi ei tahtnud enam supilanti minna. Polnud söögiisugi! Kardeti kõhuhaavu, parem, kui sooled on tühjad.
Ennäe! Vastane oli juba suutnud avastada, et koondume raiesmikul. Esimesed miinid paistsid äraeksinud varestena, siis aga tuli neid metoodiliselt. Metsamüür kajas lõhkemisraksatustest. Juba karjuti sanitari appi.
„Maast lahti, edasi!" tõusis püsti pataljonikomandör Strööm. Aga märg lumi hoidis mehi kinni nagu kärbsepaber. Mõni proovis tõusta, aga vajus tagasi. Meie Kääbiga tegutsesime kiiresti. Andsime head eeskuju.

Järgneb

Viimati muudetud: 09.02.2005
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail