Logo
22. november 2017
46 (1077)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

Karl Metsaots,      26. jaanuar 2005


Pealetungi esimene päev
Uus armastus pühib vana, uued olud kujundavad uue käitumise. Sõja jalus töllerdamisele oli tulnud lõpp. Nüüd tuli end aktiivselt kaitsta nii paremalt kui ka vasemalt lajatavate hoopide eest, mängu panna kogu see tarkus, mis oli terahaaval siit-sealt kogutud-korjatud.
Reaktiivmiinipildujate röökimine ja suurtükipaugud olid jäänud seljataha. Liikusime hajarivis üle puisniidu. Päikestki kippus pilvede vahelt, pildus kiiri suurtele sulaveeloikudele, millest läbi sumasime. Üsna juhuslikult potsatas lähikonnas mõni miin ja rikkus veepeeglit. Lahing ise oli meist kaugel ees, esimese pataljoni pidada.
Meie siin olime nagu eksinud lapsed suures metsavaikuses. Idülli ei rikkunud isegi esimene vang. Rõõmsanäoline, punapõskne üsna sarnane sellele sellile, keda meile eelmisel kevadel oli Luuga ääres demonstreeritud. Järsku oligi seesamane poiss siia toodud, et tõsta meie sõjakust.
Vangi kannul kõndiv püssimees oli sama muretu näoga nagu vangki. Kas tõesti oli meil eesliinil nii palju vabu mehi, et ühe vangiga ringi jalutada? Võibolla on mõlemad vaenlase luurajad, kes niimoodi kavatsevad meie tagalasse imbuda? Püssid käel, sumasime läbi kevadvetes puisniidu tumeda metsamüüri poole. Kõrgete kuuskede hõljuvad oksad nagu püüdsid haarata endasse rahutust, mis koos meiega metsa alla tükkis. Kusagil eespool kostis püssipauke ja kuulipildujatärinat.

Nägime esimest surnud meest. Lebas selili üksiku kuuse all. Tohutu suur mehekolakas. Rautatud saapatallad ähvardavalt meie poole sirutatud, pluusivarrukal mingi vapitaoline latakas. Keegi möödamineja teadis rääkida, et tegu on Läti SS-lasest komandöriga.
Meie ees liikunud pataljon oli pööranud ära paremale. Olime jõudnud raudteeäärsele raiesmikule. Võsa vahele kogunes troppis mehi, oodati, oodati ...
„Ootavad nii kaua, kuni sakslased panevad miinipildujatule peale," urises mu jaokomandör Oskar Kääp, kes oli täiesti suure sõja sõiduvees, valmis kuulsusrikasteks tegudeks. Juba plartsataski raiesmikus esimene miin, kobamisi. Raudteeliin tuli ületada. Teati, et vastase kuulipildujad hoiavad roobasteed tule all, kusagilt teekäänaku kohalt dzotist annavad nad valanguid piki raudteed.

Pataljonikomandöri asetäitja pikk hall sinel tõusis raudteepoolsest küljest, et mehi maast üles tõsta. Ta seisis, trotsides kogu oma pikkust, ja hüüdis: „Kommunistid ette!"
„Läheme nüüd, esimesi ei jõua sakslane kohe kirbule võtta." Seersant Kääbi suur kogu nagu heinasaad kerkis mu kõrvalt, tema peenikesed sääresidemetes jalad sibasid üle kraavi asetatud laia laua. Juba olin minagi ülal raudteetammil ja imekiiresti prantsatasime teisel pool tammi vanadesse liivaaukudesse.
Viienda roodu partorg oli jõudnud meie ees juba mändide alla, laiale teerajale, kuhu meie miinipildujad istutasid suitsurosette. Meie ees oli uhke parkmets. Punakuldsed männitüved nagu sambad suures peosaalis. Metsaalune lajatas plahvatustest. Kaja pettis. Ei saanud enam selgust, kes kus pauku tegi. Jooksime hüpetega edasi.
Tankimootori möirgamine andis märku, et oleme maantee äärde jõudnud ... Varsti tuli ahelikku mööda teade, et vastase tank on tõmbunud tagasi raudteejaama kanti. Videvik heitis juba sinakaid varje lumele. Korraks upitasin end maanteele vaatama, aga kuulivihm pani aru pähe. Kuhu mul tükkida.

Ennäe! Leitnant Allik oli minu ees kaldapervel. Kõndis pidulikult edasi-tagasi, käes kusagilt saadud paraadmõõk valgest plekist tupes. Patseeris uhkelt ja kartmatult – tal ju Nõukogude Liidu kangelase tiitel. Kes ei tea, see vaadaku! Minu juurde jäi vana mängukaaslane seisma.
„Ega nad siia puude alla ei näe, tulistavad huupi," õpetas ta. „Siin pole midagi karta. Julgust, poisid!" Talle vist pakkus rõõmu näha oma lapsepõlve Veski tänava mängukaaslast ninapidi lumes ... Ei hakanud ma temaga sedapuhku võistlema. Ega passigi kangelasega vägipulka vedada, pole ilus. Oleks väga rumal lugu, kui mõni mändide vahele eksinud kuul oleks leitnanti tabanud. Tõsine moraalne kaotus.
Aga kangelassurm? Seda võib rääkida lastele, hiljem. Siin on rahal teine väärtus. Kuulid olid iseteadvad ja vabad, need ei püüdnudki end allutada meie hirmudele, need lihtsalt lendasid lendamise pärast.
Järgneb

Viimati muudetud: 26.01.2005
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail