Logo
23. august 2017
33 (1064)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Fantoomkommunistid kummitavad ikka veel

AARNE RUBEN,      07. oktoober 2009

Olin veel väga noor, kui riiklikul tasemel kuulutati välja glasnost - selgus ja tõde ajaloost rääkimisel, ajaloo valgete laikude täitmine. Möödunud on sellest ajast peaaegu veerand sajandit, kuid valged laigud püsivad järjekindlalt. Nende püsimist näitab ka Mart Kontsi lugejakiri 16. septembri Kesknädalas "Võidusambas varjub kurje saladusi".
 

Muu hulgas kirjutab Konts: "Võib-olla ei olnudki 1940. a. tulipalavatel juunipäevadel Pronksiöö eelproovi teinud riigikukutajad pelgalt Petseri venelased ja erariides punaväelased, vaid ka nende Raadi kruusaaugus 1919. a. suveööl elajalikult mõrvatud lapseohtu noorsõdurite isad-emad, vennad-õed?"

Sellele ütlusele midagi sisulist lisada ei olegi, samuti see ei pruugi mitte päris vale olla. Tõepoolest, 11. juulil 1919 toimus Tartus 2. diviisi tagavarapataljoni noorsõdurite vastuhakk juhtkonnale, mille puhul välikohus mõistis surma ja öösel viidi Raadi kruusaauku hukkamisele 20 inimest. Veel kaks sõdurit poodi kasarmuõuel redelitel. Just see sündmus ajendas Henrik Visnapuud kirjutama oma kuulsat luuletust "Ärge tapke inimest".

 

Valge terror, punane terror

Pool aastat varem tapeti Sõjamäe rabas "Dvigateli" 20 vabrikuvanemat ja toimus ka Saaremaa mäss, mille käigus lasksid võimud Roomassaare sadama lähedal Kullimäel maha 68 inimest. Siia võiks lisada ametiühingute kongressi liikmete hukkamise Irboskas. Sellega Vabadussõja-aegse valge terrori nimekiri ka lõpeb, kusjuures punase terrori ohvrite nimestik on palju pikem.

1920. aastal alustas tegevust kaitsepolitsei, mis viis kommunismivastase võitlustöö uuele tasandile. Vastuoksa nõukaaegses kuulsas filmis "Surma hinda küsi surnutelt" väidetule kaitsepolitseis ei piinatud. Filmi tegemist nõustanud vana kommunist Oskar Sepre soovitas Kaljo Kiisal piinamisstseenid linateosest välja jätta, kuid karjääriootuses ei võtnud Kiisk kuulda vana kommunisti nõu. Kapos võidi küll ähvardada ja rusikadki võisid käiku minna, kuid süstemaatilist piinamist nagu NKVD või Gestapo piinakeldrites, seal ei olnud.

Vastupidi, pärast detsembrimässu leidis isegi aset juhtumeid, kus kommunismiõpetuse levitamises süüdistatavad noored neiud kaitsepolitseiametnikega flirtisid. Mary Rikko oli 1925. aastal ekslikult kinni peetud kui Viktor Kingissepa endine masinakirjutaja "Kata". Ta töötas sekretärina Nõukogude kaubandusesinduses "Dobroflot". Rikko oli peen preili ja täiesti anglofiilne. Punaste ideedega flirtis ta vaid üksvahe ja vahelduse mõttes. Kaitsepolitseis ei vägistanud teda muidugi keegi, kuid prl Rikko eelistas kapo komissarile Eduard Kapstale "silmi teha". Olen sellest kirjutanud novelli "Õnnelikud pulmad" (Looming 9/2005).

 

Nn fantoomkommunistid

Omaette kategooria moodustavad veel "fantoomkommunistid". Nad justkui olid vangis ja siis jälle ei olnud. Üks niisugune oli 16-aastane Arnold Lääts, hüüdnimega "Juku". Ta oli partei kuller, oma jalgrattal väga kiire. Põrandaalused väitsid, et Juku võetud kinni 1920. aasta talvel, viidud Luisentali tänava üheksandasse majja, piinatud seal kapo poolt surnuks ja maetud Pääsküla rappa. Seda kõike tunnistanud asjaosalised 1941. aastal NKVD ülekuulamisel, seega piinamisel, mil tunnistusi välja kisti.

Sama saatus langenud osaks Riigikogu kommunistide rühma sekretärile Paul Raudsepale. Raudsepp oli väga segase päritoluga; ta oli Ameerikast pärit eesti kommunist tegeliku nimega Theodor Kenna. Ta oli Vabadussõja ajal Eestisse opteerunud, tõotades oma elu "revolutsiooni eest ohverdada". 1941. aastal tulnud samuti välja, et Raudseppa oli Rakvere kaitsepolitseis tulega piinatud, siis maha lastud ja lõpuks täiesti ära põletatud. Kingissepp oli kindel, et Raudsepa elu just nii lõppes, aga tema parteiseltsimehed lihtsalt möönsid fakti, et Raudsepp oli kadunud - mis temast sai, ei oska keegi öelda. Niisugused fantoomkommunistid näikse ikka veel kummitavat.

Kaitsepolitsei versiooni kohaselt  ei Arnold Läätse ega Paul Raudseppa hukatud. Mõlemale antud raha ja nad saadetud jalust ära Rootsi, kust Raudsepp ilmselt tagasi USA-sse läks, aga Arnold Lääts saanud valenime all koguni restoraniomanikuks. Nii jõudnud ta Eesti vaesest põrandaalusest lõpuks "inimeste sekka" ja pannud oma silmad lõpuks kinni lootuses, et tulevad põlved tema tööd hindavad.

 

Kättemaksuhimulised eestlased?

Kui jõuda nüüd tagasi Mart Kontsi hüpoteesini, mis ütleb, et 1940. aastal olnud palju kättemaksuhimulisi eestlasi, siis tuleks küll eeldada, et ajalugu oli hulga keerulisem. 1920. aastate arveteõiendamine kommunistidega ei olnud sugugi nii totaalne, nagu just veendusime. Pealegi oli omariikluse idee kolmekümnendate aastate lõpul kõigi üldine avalik südameasi, nn res publica. Rahvas oli koondunud Pätsu ja Laidoneri selja taha, kes rahva lõpuks reetsid.

1940. aastal oli minimaalselt eestlasi, kes oleks rusikat taskus hoidnud, kasvõi näiteks tagavarapataljoni omaaegsete mahalaskmiste pärast. Vastupidi, vabariigi lõpul hakkasid Vabadussõja-aegsed veresaunad juba ununema, kuigi neid ei saanud ega saa ka eitada. Ärgem unustagem, et vahepeal leidis aset tõsine katsumus - majanduskriisist väljatulek, millele mobiliseeriti kogu rahvas ning millest Eesti valitsus väljus puhta naha ja omade jõududega.

Kõik see lähendas ja koondas rahvast. 1931/32 majanduskriisi aegadest on meil palju õppida, kuid praeguse kriisi ajal oleme hulga hullemates tingimustes. Me ei tooda enam suurt midagi, meie põlevkivi lõpeb otsa ja noorem põlv laseb Eestist jalga. Kolmekümnendate Eesti Vabariik oli tugev agraarmaa endiselt arvestatava tööstusega, praegu oleme mandunud teenindusühiskonnaks, kes paaniliselt otsib oma Nokiat.

Meil ei tuleks häbeneda 1920. aastate alguses tehtut ega kõnelda kellegi "elajalikust tapmisest". See, et kodanluse satraabid tapsid elajalikult, on bolševistlik mõtteviis. Tõepoolest, palju punaseid tapeti ja mõrvu ei saa õigustada miski, aga veel rohkem punaseid päästeti. Tagavarapataljoni noorsõdurid tapeti sõjaolukorras. Vastuhakkude puhul garnisonides, eriti siis, kui sõda käib, ei silitata kuskil pead, sest vaenlane on sel juhul lausa tagalas ja ründab seljatagant.

Ajaloosündmustest kõnelemisel lähevad paljud inimesed leili, sest ajalugu puudutab meie õnnetuid esivanemaid. Seepärast tasub ajalugu uurida üksnes ilma viha ja eelarvamusteta.

 

AARNE RUBEN, kirjanik

 

[Pildiallkiri]  1931/32. aasta  majanduskriisi aegadest on meil palju õppida, kirjutab Aarne Ruben. Kuid ta ütleb ka, et praeguse kriisi ajal on hulga hullem: me ei tooda enam midagi, meie põlevkivi lõpeb otsa ja noorem põlvkond laseb Eestist jalga. Kolmekümnendate Eesti Vabariik oli tugev agraarmaa endiselt arvestatava tööstusega, praegu oleme aga mandunud teenindusühiskonnaks, kes paaniliselt otsib oma Nokiat.

Kui Eesti inimesed lähevad selles olukorras demokraatlikul viisil Toompeale nõudma õigust inimväärsele elule oma kodumaal, irviatavad selle üle nii peaminister ja valitsus kui ka meedia.

Kesknädal tabas 24. septembril Lossi platsil nostalgilise mehe, kes nuttis taga juunikommuniste, tervitades neid oma plakatiga. Vastuseks Kesknädala toimetaja Urmi Reinde küsimusele, miks ta neid taga igatseb, ütles mees, et see olla allegooria. Sellise allegooritsemise asemel võiksid elujõus mehed küll pigem riigi tulevikku panustada. Foto:  ARVO ADELBERT



Viimati muudetud: 07.10.2009
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail