Logo
23. mai 2018
20 (1101)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Sundüürnike seisusesse sattumise psühholoogilised tagajärjed

Anne Tuurand,      21. märts 2007


Arvukad intervjuud sundüürnikega ja inimpsühholoogia aluste tundmine võimaldas teha kokkuvõtte neist psühholoogilistest tagajärgedest, mida omandireformi aluste seaduse (ORAS) vastuvõtmine 1991. aastal põhjustas neile inimestele, keda hiljem hakati nimetama sundüürnikeks.

Omandireformi tagastamisosaga kui maailmas ainulaadse aktsiooniga vallandati Eestis nii majanduslik kui ka psüühiline terror eelkõige nende kümnete tuhandete Eesti põliselanike vastu, kes elasid tagastatud majades. Uuemaid elumaju oli ju nõukogude ajal põhiliselt ehitatud Eestisse hiljem asunud rahvaste esindajatele ja neid omandireformi valusaim külg üldsegi ei puudutanud.

Sundüürnike turvatunne ja enesehinnang kadunud

ORAS-e ellurakendamisega lõhestati ühiskond kaheks: varade saajad ühel pool, sellest ilmajääjad ehk, teisisõnu, uusrepresseeritud teisel pool. Omand kuulutati pühaks. Sundüürnikke üritati meedia kaudu ja ühiskonna arvamuse survestamise teel sundida pigem võõra vara omandaja ehk süüdlase rolli.

Millised olid selle aktsiooni psühholoogilised tagajärjed sundüürnikele?

Riivati inimeksistentsi kaht olulist valdkonda – turvatunnet ja enesehinnangut. Teatavasti on inimese käitumise ja tegevuse algpõhjuseks vajadused, mille hulgas on esmasteks füsioloogilised (nälg, janu, õhk jm) ja turvalisuse vajadused (tarve tunda end turvaliselt ja kindlalt, et miski ei ohusta inimese elu, kodu ega kättevõidetud positsiooni elus).

Enesehinnang, eneseaustus aga kujuneb ja sõltub ühiskonna ning ümbritsevate isikute suhtumisest inimesesse.

Mis juhtus ikkagi pärast ORAS-e ellurakendumist? Selle seaduse käivitamine võttis sundüürnikelt turvatunde ning kahjustas nende enesehinnangut. Kuna omandireformiseadus deklareeris, et varade tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele ehk nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve, siis esialgu inimesed seda seadust usaldasid, uskudes, et midagi halba juhtuda ei saa.

Sundüürnikud lootsid, et oma riik, mida aastakümneid oldi igatsetud, on õigusriik ja likvideerib ülekohtu, mille oli põhjustanud nõukogude võim. Oma riigist loodeti, et see tagab kõikidele kodanikele võrdsed õigused ja turvatunde.

Paraku hakkas peagi selguma ebameeldiv tõde.

Uusomanikud hakkasid esitama üüratuid, keskmist pensioni või palka ületavaid üüriarveid, ilma et majade korrasolekuks oleks midagi ette võetud. Kui tagastatud majade elanikud hakkasid selle vastu protesteerima ja vastavaid aktsioone korraldama, hakkasid uusomanikud sundüürnikest lahtisaamiseks rakendama otsest vägivalda (kütte ja vee kinnikeeramine, elektrist ja telefonist ilmajätmine, maja lammutustööd ajal, mil pered elasid veel sees jmt).

Julmus maksumaksjate vastu

Tajudes endale tehtavat ülekohut, olid tagastatud majade elanikud, kes on ju samuti Eesti kodanikud ja maksumaksjad, esialgu jahmunud ja segaduses, suutmata ikka veel uskuda, et säärane ebaõiglus ja julmus on tänases Eesti Vabariigis võimalik. Esmalt üritasid korterite seaduslikud valdajad uusomanikega vahekordi selgitada, mis paljudel juhtudel viis konfliktideni ja mõlemapoolsete agressiivsete reaktsioonideni. (Isegi ajalehtedes kirjeldati lugusid, mis olid arenenud veristeks konfliktideks.)

Oli ka küllalt neid, keda uusomanik viis türanniseerimisega niikaugele, et inimesed kartsid üldse vastu hakata ning lülitada end isegi sundüürnike nimekirjadesse. Nad arvasid, et nende lahkus leiab viimaks vastukaja ning nende agressor leebub. Aga peaaegu alati läheb just vastupidi. Hirmutunde hinnaks kujunevad südame rütmihäired ja madal vererõhk.

Paljud inimesed püüdsid oma õigusi jalule seada küll riigiasutustes, küll kohtus, paraku enamasti tulutult. Sundüürnike pöördumistele ja kaebustele jäeti enamasti sisuliselt vastamata, mis on osav moodus, kuidas sõnatult öelda, et selliseid kodanikke ei ole ametnike jaoks olemas.

Tajudes nendega toimuvat psüühilise agressioonina, tabas sundüürnikke emotsionaalne shokk: tunti end omaenda riigis mittearvestatavate isikutena, nn lindpriidena – riigi poolt petetuna, alandatuna, manipuleeritavana.

Stress areneb frustratsiooniks

Tulutule võitlusele ülekohtu vastu reageerib organism pingeseisundiga – stressiga. Esialgu on stress kohanemisreaktsioon ja sellel on isegi aktiviseeriv toime, mis sunnib otsima eluga toimetulekuks uusi võimalusi. Kui aga inimesel puuduvad pikemat aega võimalused ebameeldivat, talumatut olukorda lahendada, valdab teda tugev pettumusega seotud psüühiline pingeseisund, mis ületab taluvuspiiri, s.o frustratsioon. Sel ülimal pingeseisundil on kolm etappi: minakaitsevahendite kasutuselevõtt, isiksuse muundumine, psüühika laostumine.

Tüüpilised esmased psüühika kaitsemehhanismid:

Viha ja agressiivsus frustratsiooni põhjustaja vastu; esialgu uusomaniku ja omandireformi käivitanud toonase peaministri Mart Laari vastu. Kogedes üha uute valitsuste võimetust või tahtmatust sundüürnike probleemi õigusriigi kombel lahendada, pöördus agressiivsus kogu riigiaparaadi vastu, kulmineerudes paljudel juhtudel kogu Eesti Vabariigi vaenamiseks.

Süütundest vaba agressiivsus. Kui pole võimalik rünnata otseselt frustratsiooni põhjustanud objekti, võib agressiooni sihtmärgiks saada ükskõik missugune asendusobjekt. Kõige sagedamini on nendeks lähedased inimesed või töökaaslased, mistõttu kannatavad nii pere- kui ka töösuhted.

Taganemine, kas füüsiline ja/või vaimne. Kui esimesel juhul püütakse eemale hoida negatiivseid üleelamisi põhjustanud olukordadest ja inimestest, siis vaimne taganemine tähendab endassesulgumist, soovimatust ühiskonnaelu probleemides kaasa rääkida. Sellesse valdkonda kuulub kahtlemata ka valimistest kõrvalehoidmine.

Regressioon on tagasipöördumine primitiivsete käitumisshabloonide juurde, millega kunagi, eeskätt lapsepõlves, on kaasnenud rahuloluelamus. Näiteks pidev kaeblemine, nutt, hüsteeria jms.

Isolatsioon on ühiskonnast eemaldumine, eraklikkusse sulgumine, igasuguste kontaktide vältimine.

Kui inimene ei suuda endast mitte olenevatel põhjustel jätkuvalt oma olukorda lahendada, ületab frustratsioon taluvuspiiri ja leiab aset isiksuse moondumine. Selle tunnusteks on psüühilised ja füsioloogilised haigused ning fikseeringud.

Eelkõige ilmnevad mitmesugused psühhosomaatilised, s.o psüühikahäiretest põhjustatud füsioloogilised haigused (südame-veresoonkonna, seedeelundite ja nahahaigused, astma jm) või tõsised psüühikahäired (neuroos, depressioon jmt). Nii neuroos kui ka depressioon on sundinud sundüürnikke psühhiaatrite poole pöörduma.

Fikseeringud tähendavad seda, et pingeolukordades aina kasutatavad kaitsemehhanismid muutuvad lõpuks isiksuse lahutamatuks osaks, näiteks ülemäärane agressiivsus või pidev hala, hüsteerilisus jms.

Psüühika laostumine

Psüühika laostumine on frustratsiooni viimane etapp. Oma probleemidele lahendust leidmata, kaotanud kontrolli oma elu üle, võtavad maad täielik lootusetus ja masendus, mil inimene hakkab otsima lohutust alkoholist ja narkootilistest ainetest või sooritab äärmises meeleheites enesetapu. Suitsiidini ei vii inimest tavaliselt mitte otseselt millegi eluks vajaliku puudus, vaid olukord, kus on rünnatud isiksuse enesearmastust, enesekindlust ja eneseusku; kui inimesel on süvenenud enese võimetuse, lüüasaamise ja läbikukkumise tunne.

Alles siis, kui inimene on kaotanud eneseaustuse, on ta kaotanud kõik. See saabki paljudel juhtudel suitsiidikatsete või enesetapu põhjuseks, eriti loojanatuuride puhul, kes on omalt poolt ühiskonnale palju andnud. Selle väite tõestuseks on ka sundüürnike hulgast teada mitmeid fakte.

Kokkuvõttes tuleb öelda, et ORAS-e rakendamine oli äärmiselt küüniline samm kümnete tuhandete oma rahva truude poegade ja tütarde suhtes. Riik kehtestas omavoliakti, kus poole sajandi tagust teiste riikide poolt toime pandud ülekohut hakati hüvitama oma riigi kodanike arvel, arvestamata selle traagilisi tagajärgi.

ORAS-e elluviimine on paratamatult kaasa toonud võõrandumise riigist ning frustratsiooni kõigis oma eelpoolnimetatud ilmingutes.

Hind, mida sundüürnikel on tulnud maksta, on ränk: lisaks kaotatud kodule ka nõrk vaimne ja füüsiline tervis, kahjustatud suhted, perspektiivitunde kaotus, halvatud teo- ja töövõime.

Selle seaduse elluviimine kustutas liiga paljude kodanike usu Eestisse kui õigusriiki ning riigiaparaadi tahtesse kaitsta kodaniku jaoks kõige tähtsamat: tema isiku eluvõimalust Eestis, tema kodu.

Ammu on aeg heastada sundüürnikele tekitatud materiaalne ja moraalne kahju, kelle puhul see veel võimalik on.
Taastada tuleb nende turvatunne, eneseväärikus ja usk sellesse, et Eesti on ka nende riik.

Viimati muudetud: 21.03.2007
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail