Logo
23. mai 2018
20 (1101)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Marika Tuus sundüürnike kaitsel

28. juuli 2004


20. juuli kõne Riigikogu erakorralisel istungjärgul

Ma tegelikult ei uskunud, et see tänane istung toimub, sest lootsin, et respekteeritakse meie lugupeetud presidendi elutarka otsust. Arvasin, et teis on niipaljukestki aristokraatlikkust ja uhkust väike pisikaotus (kui nii saab üldse endast nõrgemate kaitsmisega seonduvat nimetada) alla neelata. Kuid peale jäi hoopis väiklus ja lapsik kättemaksuhimu.
Täna me näeme, kui suur on ühe poliitilise tellimuse jõud ja maksumus – tulgu või veeuputus, see asi tuleb lihtsalt ära teha ükskõik mis vahenditega. Vähemalt tänasega saab kogu Eestimaa teada, et paljalt väheste uusomanike pärast kutsuti keset suve kokku ühepunktiline erakorraline istungjärk. Täna näeb kogu eesti rahvas, kui tugev võib olla ühe kindla majandus-poliitilise grupeeringu surve. Probleemist endast räägitakse meelega mööda ning ei tahetagi aru saada, et on olemas üürnikud ja sundüürnikud. Ja et need on kaks täiesti erinevat asja.

Riiklik ülekohus vajaks heastamist
Andrus Ansip ütleb Postimehes: "Muidugi on ebaõiglane, et keegi sai kollaste kaartide eest erastada korteri vanalinnas ja teised pidid leppima viltuvajunud lobudikuga agulis. Et mõned ei saanud kollaste kaartide eest midagi, sest nad olid sattunud elama tagastatavale pinna, aga üüri piirmäärade kaotamine on õige ja õiglane." Minister Atonen toonitab, et piirmäärad moonutavad turgu. Ja ma küsin vastu. Miks ei tee riigi seadusandlus vahet praegu korteriturule suunduvate inimeste ja kümmekond aastat sundüürniku seisuses kannatanud inimeste vahel?
Vahe on siin suur. Tagastatud majade üürnikud ei ole korteriturul omal soovil – vabatahtlikult. Nad on paisatud turule riigi seadusega. Nad on inimesed, kes said eelmiselt riigilt orderi elamiseks heakorrastamata ja mugavusteta majas võrdselt nendega, kellele anti korter kõigi mugavustega uutesse majadesse ja kes said need ka hiljem erastada. Ja just needsamad – aastaid tühjana seisnud, omanikest maha jäetud, hävimisele määratud, akende ja usteta majad tehti pikapeale korda. Nendest sai inimeste kodu. Seal kasvatati üles lapsed ...
Praegu te ütlete, et omanik ei saa olla sotsiaalteenuse andja. Anto Raukas loeb üles terve lehekülje omanike kulusid pesuköögist, näriliste tõrje ja kanalisatsiooni ummistusteni välja. Kuulge, need 50 aastat tehti seal neidsamu töid – köeti, remonditi, hoiti maja korras. Veelgi enam. Needsamad pesuköögid, kanalisatsioonid ja õunapuuaiad ongi elanike rajatud. Ikka nii, et majavalitsus andis materjale ja inimesed ise ehitasid. Neid maju muidu poleks. Just vastupidi – praegused sundüürnikud on 50 aastat osutanud praegustele uusomanikele sotsiaalteenust, see on võlg.
Kompensatsioonimehhanismid jäid aga riigil täiesti läbi mõtlemata. Enne poleks üldse tohtinud vara tagastada, kui omanike järeltulijad oleksid tasunud kunagi omandil lasunud kohustused, samuti hoolduskulud, mis riik ja elanikud on omandi säilitamiseks kulutanud. Reeglina on nendesse majadesse sisse pandud uue maja ehitamise raha.
Kogu see jutt on sellepärast, et saage aru, need inimesed pole tavalises mõistes üürnikud. Saage ka ajakirjanikud sellest aru. Inimesed peavad nendes majades elama sunniviisiliselt. Ja avatud konkurentsi ja elujõulise elamuturuga pole nendel inimestel mingit pistmist. Need on inimesed, kellele on tehtud riiklikult ülekohut ja nüüd on tulnud aeg see heastada.

Sotsiaalabi ei asenda sotsiaalset õiglust
Ja kui te räägite sotsiaaltoetustest, sotsiaalpindadest (kuigi ka ju neid pole), siis ei ole te probleemist hästi aru saanud. Sotsiaalabi, minister Atonen, ei asenda sotsiaalset õiglust. Sotsiaalpind ei asenda kodu, meelerahu, teadmist, et seda pinda on võimalik ka oma lastele pärandada või müüa. Ja kodule on vastavalt põhiseadusele kõigil võrdne õigus.
Euroopa põhiseaduste hartas on öeldud, et igale isikule tuleb hüvitada tema administratsiooni poolt tehtud kahju täies ulatuses ja kui see saab tehtud, hakkame rääkima üüride vabakslaskmisest. Esmalt heastame ülekohtu, mida Eesti riik 12–13 aastat tagasi tegi. Meenutage, et varade tagastamine, tegelikult ümberjaotamine, tehti väljaspool maailmas üldkehtivat pärimisõigust. Mäletame ju lakkamatult laiendatud isikuteringi ja saadikutenimelisi omandireformi aluste seaduse parandusi. Neid oli vist 36 ringis? Vara tagastamise komisjonidele anti sisuliselt kohtute õigused.
Lisaks kogu ülekohtule lasta nüüd ka üürid vabaks on liig, mis liig. Ja presidendil on piisavalt põhjust otsus edasi kaevata, sest õiguskindluse põhimõtet, mida lugupeetud president toonitas, on veelgi rohkem rikutud kui poolteist kuud tagasi, sest seaduse jõustumiseni jääks vähem kui kuu ja sundüürnikel oleks veelgi vähem aega oma elu ümber korraldada.
Riigikohtule on ainuüksi kas või see fakt piisav põhjus otsus tühistada, juhul kui te selle siin täna vastu võtate. Otsustage siis täna ometi rahvamehelikult. Uuspoliitikud – Res Publica, naised! Kuidas te saate minna presidendi tahte vastu, kui alles eile nägite uudistest, kui suur protsent rahvast usaldab presidenti? Rahvas usaldas ka teid, teile anti valimistel hääl. Miks ometi siis kuuletute mõne kinnisvaraärimehe ja rahastajate pimedatele huvidele.
Hr Rüütel tahtis teha nii, et Riigikogu seda küsimust uuesti arutaks. Kuid me ju ei aruta, te tahate selle muutmata kujul vastu võtta. Te mängite iseenda usalduse ja poliitilise pagasiga. Keegi ei täna teid siin selle eest, kuid rahva ees jääksite õigeks. Te jääksite rahva ja mitte raha poolele.
Head saadikud, tahan teile lõpetuseks meenutada, et kui punaterrori juuni- ja märtsiküüditamised jätsid koduta üle 30 tuhande eestimaalase, siis platsipuhastajate isamaaline luud ja nende liitlasparteid on jätnud koduõigusest ilma üle saja tuhande kaasmaalase. Ja oma lastele ja lastelastele ei jää teil muud öelda, kui tunnistada, et jah, see juhtus mitte sõja ja diktatuuri ajal, vaid taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Vaevalt, et nad teie teo heaks kiidavad.

Viimati muudetud: 28.07.2004
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail