Logo
23. mai 2018
20 (1101)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Riigikogu mängis lolli

JAAK ALLIK,      30. juuni 2004


Kas 7000 perekonda prügikasti ja omandireform lõpebki?

Kurikuulsal "kristallööl" 9. juunil vastu 10ndat, mil Rahvaliit, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond üritasid kõigi demokraatliku parlamentarismi vahenditega takistada üüri piirmäärade vabastamise seaduse vastuvõtmist, pidas taas ühe asjakohasema sõnavõtu rahvaliitlane Jaak Allik. Avaldame tema tekstist lühendatud variandi.
(Vt ka 26. mai Kesknädal, Jaak Allik, "Halastage neile ja andestage mulle".)
Kõigepealt tahaksin väljendada oma hämmastust lugupeetud koalitsioonikaaslastele Res Publicast ja Reformierakonnast. Kas siis tõesti selle nimel, et piinata paarikümmend tuhandet rahvuskaaslast, tasub 12 tundi Riigikogus lolli mängida, siin veel kell kolm öösel istuda ja põhja lasta, see tähendab, teadmata kui kauaks edasi lükata rida tõepoolest Eesti riigile ja valitsuskoalitsioonile olulisi eelnõusid?
Ma hindan kõrgelt Isamaaliidu riigimehelikkust, kes seda mängu enam kaasa ei mängi ja kes juhtis meie tähelepanu Eesti parlamentarismi täna loodud väga ohtlikule pretsedendile.
Kuid läheme nüüd asja juurde. Selle seaduseelnõu esimesel lugemisel ma kõnelesin probleemi ajaloolisest ja juriidilisest taustast, juhtisin tähelepanu, et selle seadusega soovitakse alustada omandireformi viimast ning kõige traagilisemat vaatust, millega sõna otseses mõttes tõstetakse oma kodudest üürivõlglastena tänavale tuhanded perekonnad, kes ei jõua tasuda vabaks lastud üüri, turuüüri.
Selle seadusega soovitakse võtta riigilt igasugune vastutus ebaõigluse eest, mida seesama riik on oma seadustega nendele inimestele tekitanud. Ma nimetasin seaduseelnõu eriti sadistlikuks, mille saavad esitada väga südametud või väga noored ja probleemi mittemõistvad inimesed, kes ilmselt alles tulevikus hakkavad mõistma, mida nad täna on korda saatnud. Ma kutsusin üles halastusele nende juba kümme aastat piinatud inimeste suhtes.
Minu sõnad jäid hüüdjaks hääleks kõrbes, hääletusmasin hakkas tööle. Isegi need inimesed, kes üksikult vaadates tunduksid olevat halastavad ja südametunnistusega, lülitasid selle organi partei käsul välja. Täna tahaksin aga juhtida kolleegide tähelepanu asjaolule, mis selgus Heimar Lengi esinemisest, et Euroopa kodanike kaitse instituut on juba pöördunud Euroopa Komisjoni poole, juhtimaks tähelepanu kõnesoleva seaduse mittevastavusele Euroopa Liidu põhiõiguste harta §-ga 41, mis kohustab igale isikule hüvitama temale administratsiooni tekitatud kahju täies ulatuses.
Omandireformiga tegi riik kahju 80 000 inimesele, kellele ei antud õigust erastada oma kodu võrdselt teiste kodanikega. On täiesti selge, et Euroopa Liidus olles poleks meil olnud võimalik sellist omandireformi aluste seadust vastu võtta, sest Euroopa Liidu kodaniku ühe põhiõiguse – võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine – on selles nii ilmne.

Kodanikuühiskond ja inimõigused
Selle seaduseelnõu koostajate lootus on olnud ilmselt selles, et nüüd, 12 aasta möödumisel, on ohvritena sõelale jäänud nii vaesed, viletsad ja jõuetud 7000 perekonda, keda õnnestub märkamatult ilma suurema skandaalita n-ö prügikasti pühkida ja omandireform lõpetada.
Paraku pole arvestatud sellega, et nende aastate jooksul on tugevnenud kodanikuühiskond, meilgi on tekkinud inimõigustega tegelevad organisatsioonid ning sellelaadse tegevuse endale erialaks valinud juristid. Seega võib tänu üüripiirmäärade seaduseelnõule üsna kindlasti ennustada selle küsimuse jõudmist Euroopa Komisjoni ja Euroopa inimõiguste kohtusse.

Kümned tuhanded kodust välja – tänases Euroopas!!!
Seal pole asi muidugi mitte üüri piirmääras, vaid kerkib üles kogu meie omandireformi praktika. Ilmneb, et 20. sajandi lõpul oli ühes Euroopa Liitu astuda soovinud riigis võimalik aktsioon, mis ajas oma kodudest välja kümneid tuhandeid süütuid inimesi. Eriti kummaline on, et selline vägivald toimus kommunistliku rezhiimi teostatud vägivalla hüvitamise sildi all, kusjuures kannatajateks olid valdavalt põhirahvusest inimesed, kelle hulgas oli palju just nõukogude võimu all kannatanuid. Sellise vägivalla viimane vaatus tahetakse aga ellu viia nüüd, juba Euroopa Liidus olles, Euroopa Liidu kodanike kallal.
Tunnetuslikult oleks muidugi huvitav teada, kuidas Euroopa Liidu organid sellisele asjale reageerivad. Kuid tuhandete inimeste kannatuste hinnaga oleks küüniline oma tunnetuslikku huvi rahuldada. Seepärast oleks igati mõistlik selle eelnõuga tegelemine lõpetada enne, kui Euroopa Liidu organid meid ninapidi meie enda tehtud hunnikusse torkavad, ja aru saada, et sundüürnike suhtes saab üüri piirmäära kaotada vaid siis, kui riik on võimeline kindlustama kõik selle seaduse objektiks olevad ja abi vajavad perekonnad praegusega võrdväärse elamispinnaga.
Lõpuks palun ma nüüd teist korda lihtsalt halastada nendele inimestele, ilma igasuguse parteipoliitikata, lihtsalt halastada.

Sundüürnike suhtes saab üüri piirmäära kaotada vaid siis, kui riik on võimeline kindlustama kõik selle seaduse objektiks olevad ja abi vajavad perekonnad praegusega võrdväärse elamispinnaga.

Viimati muudetud: 30.06.2004
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail