Logo
23. mai 2018
20 (1101)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Halastage neile ja andestage mulle!

26. mai 2004


Rahvaliidu fraktsiooni nimel võttis üüripiirmäära teemal sõna Eesti kogenuimaid poliitikuid Jaak Allik. /Riigikogu 19. mai stenogrammist/

Omandireformi aluste seaduse §-s 121 sätestati, et elamu tagastamisel kehtiv üürileping loetakse kehtivaks kolmeks aastaks, alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile. Esinen täna teie ees kui selle sätte autor, need on tõesti minu sellesse seadusse kirjutatud sõnad. Kuulusin omandireformi aluste väljatöötamise komisjoni ja mäletan, kui tormilisi vaidlusi kutsus komisjonis esile vajadus anda mingigi kindlus neile kümnetele tuhandetele inimestele, kellega n-ö koos majad tagastati ja keda hakati peagi kutsuma sundüürnikeks.
Optimistid olid tol ajal ülalnimetatud sätte vastu ja nõustusid kolmeaastase kompromissiga suurivaevu. Mäletan, kuidas mina pessimistina nõudsin siitsamast puldist garantii tähtajaks viit aastat ja kuidas Illar Hallaste mulle vastu vaidles ja kinnitas, et kolme aasta pärast on vabalt tekkinud korteriturg kõik need probleemid ise lahendanud.

Kolme aasta möödumisel lisati seadusse säte, mille kohaselt pikeneb üürileping veel viieks aastaks ja selle tähtaja möödumisel võib üürilepingut pikendada elamuseaduse alusel, mis andis võimaluse üürilepingut veel kord ühekordselt viieks aastaks pikendada. Koos elamuseaduses sätestatud õigusega omavalitsusele kehtestada oma haldusterritooriumil üüri piirmäärad ka nn sundüürnikele kuuluvaile korteritele, suutsime luua konstruktsiooni, mille kohaselt on vähemalt juriidiliselt seni puudunud võimalus n-ö kuuse alla tõsta ühtegi sundüürnikku, kes on korralikult jõukohast üüri maksnud. Juhul kui omanik vajas ise seda elamispinda, lasus kohalikul omavalitsusel kohustus anda üürnikule võrdväärne pind vastu ning küsida valitsuselt sellise pinna rajamiseks raha.
Rõhutan – juriidiliselt. Teame ju kõik, millisesse psüühilisse olukorda need seadused sundüürnikud asetasid, millist moraalset terrorit mõned omanikud rakendasid, ning teame ka neid inimesi, kaasa arvatud meie kultuuri suurkujud, kelle elupäevad nii tekitatud kohutava stressi tõttu lühenesid.
Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest on möödunud mitte kolm, vaid varsti 13 aastat. Meil on sundüürnike staatuses veel 7200 leibkonda, kellest 2830 vajavad eluasemeprobleemi lahendamiseks riigi abi. Seega pole korteriturg lahendust toonud ka neli korda pikema aja jooksul.

Olin ka 1996.–1999. aastani spetsiaalse valitsuskomisjoni liige, kus nii omanike kui üürnike esindajad jõudsid ühiselt ainuvõimalikule tulemusele, et probleemi lahendamine on võimalik ainuüksi riigi rahalisel abil ja Mart Siimanni valitsus planeeriski 1999. aasta riigieelarvesse 102 miljonit krooni. Paraku tõmbas Mart Laari valitsus selle summa eelarvest maha. Nüüd on meil 2004. aasta ja probleem endiselt sama terav.
Riigikogule esitatud seaduseelnõu võtab omavalitsustelt võimaluse üüri piirmäärade kehtestamiseks sundüürnike korteritele. See käivitaks paljudele inimestele aastaid kestnud tragöödia viimase ja kõige õudsema vaatuse. Sundüürnikelt võetakse viimane seaduslik kaitse ja tuhanded pered tõstetakse nüüd juba tõepoolest tänavale. Küüniline on eelnõu seletuskirjas n-ö lohutav väide, et üüri tõstmine on võimalik üksnes võlaõigusseaduse § 300 ja § 301 alusel, sest sealt me loeme, et üüri võib tõsta kord aastas ja üüri suurus ei ole ülemäärane, kui see ei ole kõrgem samasuguse asukohaga eluruumi tavalisest üürist või kui üüri tõstmine on vajalik mõistlike parenduste ja muudatuste tegemiseks.
Just sundüürnike üüri n-ö vabaturu tasemele tõsta ju soovitaksegi. See sunnibki inimesed tekkiva üürivõla tõttu lahkuma korteritest, kus paljud on elanud kogu elu, ja seekord juba ilma omavalitsuse kohustuseta mingitki pinda vastu anda. Selline oleks siis omandireformi lõpp, milleks soovitakse riigikogulaste hääli saada.

Kõige kummalisem on, et nimetatud seaduse järgi, mis võtaks niigi pingelisest riigieelarvest veel täiendavalt 35 miljonit krooni võimalikeks toimetulekutoetusteks, pole mingit vajadust, sest need linnad, kus kõnealune probleem pole kunagi terav olnud või enam ei ole, on piirmäära ammu kaotanud. Need linnad, kus volikogu igapäevaselt tunnetab probleemi teravust ega näe selle lahendusteid, on seni piirmäära hoidnud, seda üsna regulaarselt, kuid siiski mõistlikkuse piirides tõstes. Pole ühtki argumenti, miks see nii ei võiks jätkuda.
Tegemist on mitte riikliku lähenemisega, vaid kitsa omanikegrupi lobby'ga, mille tööriistaks on hakanud majandusministeerium, sest rääkida üldisemalt omanike õiguste kaitsmisest on äärmiselt silmakirjalik, kuna mõistlikud ja inimlikud omanikud on 13 aasta jooksul selle küsimuse lahendanud, kas siis abistades üürnikke uute korterite muretsemisel või andes neile garantii, et neid välja ei tõsteta, ning asudes koos nendega ühiselt maja renoveerima.

Alles on jäänud kõige jõhkramad juhused ja kõige vaesemad inimesed. Seetõttu julgen nimetada esitatud eelnõu eriti sadistlikuks, mille saavad esitada väga südametud või väga noored ja probleemi mittemõistvad inimesed, kes ilmselt alles tulevikus mõistavad, mida nad täna korda saadavad. Nagu mina näiteks täna mõistan oma süüd sellisel kujul omandireformi aluste seaduse poolt hääletanuna.
Üüripiirmäärade kaotamise eelnõu ei ole parteipoliitiline, sellepärast koalitsioon või valitsus veel ei kuku. Seepärast ma pöördun siit kõnetoolist kõigi saadikute, eriti Res Publica ning Reformierakonna saadikute poole, kellest vähemalt naisterahvad on saali jäänud: enne kui te nupule vajutate, pidage nõu oma südametunnistusega, et teil ei tuleks tulevikus samasugust häbi inimeste ees tunda selle valu eest, mida neile tehakse, nagu mul praegu on oma 12-aastase taguse hääle eest vaja tunda! Enne kui te nupule vajutate, pidage nõu südametunnistusega, tuhanded tõepoolest piinatud inimesed paluvad teilt lihtsalt halastust!

Julgen esitatud eelnõu nimetada eriti sadistlikuks, mille saavad esitada väga südametud või väga noored ja probleemi mittemõistvad inimesed, kes ilmselt alles tulevikus mõistavad, mida nad täna korda saadavad. Nagu mina näiteks täna mõistan oma süüd sellisel kujul omandireformi aluste seaduse poolt hääletanuna.

Viimati muudetud: 26.05.2004
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail