Logo
21. veebruar 2018
7 (1088)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kesknädala juubilar ALAR PIKKORAINEN 50

INNO TÄHISMAA,      07. veebruar 2018

Ilmselt teavad kõik eestlased koomiksit „Kosmosemutid” ja reklaami „Tudish-Piip”. Vähesed teavad nende autorit. Aga saagem tuttavaks – see on homne juubilar Alar Pikkorainen. [Wikipedia: Eesti karikaturist, luuletaja, koomiksi- ja reklaamikunstnik. Lõpetanud Tallinna Polütehnikumi raadioside ja Tallinna Pedagoogikaülikooli joonestamise, kunstiõpetuse ja skulptuuri erialal. – Toim.]

 

Lisaks koomiksijoonistamisele ja reklaamitööle tegeleb see Eesti mõistes erakordne multitalent ka luuletamisega ja basskitarri mängimisega. Lisaks on ta kirjutanud laule (Blacky „Mõlemal pool”), illustreerinud raamatuid – peamiselt lasteraamatuid ja Contra luulekogusid, siis veel 1. klassi Lotte-lugemiku ja loodusõpetuse raamatu ning 2. ja 6. klassi emakeele ja kirjanduse õpikud. Oma keha on Alar vormis hoidnud idamaiste võitluskunstide, reiki ja aiandusega ning oma loovust turgutanud maalimise, skulptuuri ja fotograafiaga. Ning kuivõrd andekatel inimestel on tavaliselt palju järeltulijaid, siis Alaril on kahest kooselust kokku neli last.

Kokkuvõttes on Pikkoraineni elu selline nagu laulab Lea Liitmaa laulus „Mõlemal pool”, kus on juttu autohääletamisest mõlemal pool teed. Ehk siis avatusest kõigile võimalustele, valmisolekust liikuda igas suunas. Selline üks hea reklaamitegija olema peabki. Tal peab olema oskust end viia tellija või, õigemini, mõne toote või teenusega samale tasemele ning ta peab oskama seda arusaadavaks teha võimalikult laiale tarbijaskonnale. Lisaks oskus näha maailma avatud silmadega ning analüüsida inimeste käitumist.

Nagu teame 1960-ndate aastate reklaamitegijate elu kajastavast seriaalist „Mad Men“ ja selle peakangelasest Don Draperist, tuleb reklaamitegijatel kokku puutuda väga erinevate toodete ja teenustega. Praegune reklaamimaailm pole muidugi enam see, mis oli 1960-ndatel – reklaamiajastu hiilgeajal, mil tekkis tarbimisühiskond ja võeti kasutusele televisioon. Aga reklaamimaailma olemus on jäänud laias laastus samaks.

Kas Pikkorainenit võib pidada Eesti oma Don Draper’iks, see on maitseküsimus. Neid ühendab oskus tooteid inimestele mõistetavaks teha, eristab aga loomulikult üldine keskkond. Kaasaja reklaamitegijad ei käi enam ringi nagu tehasedirektorid – ülikonna ja lipsuga, vaid pigem on tegemist selliste lõhkiste pükstega karvaste boheemidega, keda on võimatu eristada, ütleme, luuletajatest. Don Draper oli ka sisimas boheem nagu Pikkorainen, hindas üle kõige vabadust, ning kannatas seetõttu. Kaasaja Draperid saavad end märksa vabamalt tunda. Nad saavad olla nagu luuletajad. Võib-olla ainult selle erinevusega, et luuletajal pole raha, et soetada omale kaunist kodu ja autot. Ses mõttes on reklaamimaailm jäänud endiseks – seal liigub raha.

Eks see on ka põhjus, miks paljud kunstnikuhingega inimesed on valinud endale reklaamilooja kutse – et end ära elatada. Reklaame on teinud näiteks Eesti noorema põlvkonna üks tuntumaid luuletajaid Karl Martin Sinijärv ja üks noorema põlvkonna lemmik-kirjanikke Kaur Kender. Samal põhjusel on PR-tööle läinud paljud head ajakirjanikud, sest seal lihtsalt makstakse mitu korda rohkem. Lisaks muule püsivad PR-töötajad varjus, nii nagu ka reklaamitegijad, samas kui ajakirjanikud ja reklaamide põhilised tellijad – poliitikud – peavad taluma inimeste meelepaha ja sõimurahet.

Mis seal salata, poliitika tähendab seda, et kogu sinu elu ja kõik sinu lähedased kistakse avalikkuse ette ning hekseldatakse ühiskonna hakklihamasinast läbi. Reklaamitegijad ja PR-töötajad itsitavad vaikselt pihku, kui ajakirjanikud ja poliitikud omavahel vägikaigast veavad. Peale jäävad tavaliselt ajakirjanikud. Poliitik saab aga, piltlikult öeldes, kirikuski peksa. Ühelgi reklaami- ega PR-mehel pole õnnestunud veel ühtegi poliitikut puhtaks pesta. Sellele vaatamata kühveldatakse PR-i ja reklaamimajandusse miljoneid – paljudes riikides on see poliitikute ja nende toetajate raha; Eesti puhul põhiliselt maksumaksja raha.

Poliitikute kohta on Pikkorainen öelnud, et neid ei saa võrrelda „Kosmosemuttidega“, kuna poliitikud ei oska võtta asju lusti ja rõõmuga. Eks see tõsi on, et poliitikamaailm on läinud väga tõsiseks, nö null-summa mänguks: seal on võitjad ja on kaotajad, ning kui sa ei võida, siis lömastatakse sind ära. Või vähemalt jääb selline mulje, et vastaseid hävitatakse selleks, et mitte ise hävitatud saada.

Poliitvõitlus on läinud kohati äärmiselt veriseks; seal käitutakse nagu loomad – ilma halastuseta, vahendeid valimata. Seetõttu on Pikkorainenil õigus: kuigi poliitika kohta öeldakse „suurte poiste mängud“, siis enamik poliitikuid ei oska mängida jäägitu lusti ja rõõmuga nagu lapsed seda teevad. Tavapoliitik tahab kellelegi ära teha, kedagi võita, üle kavaldada, või oma taskuid täita.

Ent kõik pole siiski kadunud: õnneks pole kõik poliitikud sellised; alati on nende seas ka mõni boheem nagu Lennart Meri. Pikkoraineni väitel võiks Lennarti-sugune poliitik küll kosmosemutt olla – ootamatu, vaimukas, alati mõni krutski varuks. Mutid ju toimetavad siiras rõõmus ja süüdimatuses nagu usklikud või pühendunud, kartmata homset, oma maine mahamängimist, varanduse arestimist, luukeresid kapis või suuri loomi. Mida ei saa kahjuks öelda enamiku poliitikute kohta. Muide, Pikkoraineni loodud „Kosmosemuttide“ koomiksit on tõlgitud ka läti ja soome keelde.

Sarnaselt Don Draperi ajaga kuuluvad praegugi reklaamimaailma juurde kaunid naised, alkohol ja sigaretid, samuti n-ö kangem kraam. Pole ka ime, sest alkoholi- ja tubakafirmad on olnud läbi aegade ühed reklaamifirmade suuremad kliendid. Kauneid naisi aga kasutatakse reklaamides n-ö nägudena. Varem kehtis ütlemine, et head reklaami ei saagi teha, kui sa pole piisavalt pilves. „Tudish-Piip’i” kohta räägiti, et selle loomise ajal istusid AGE McCann’i töötajad tund aega koosolekuruumis ja tegid kanepit. Kaine peaga poleks lihtsalt suudetud nii sürri, aga samas lihtsat asja välja mõelda.

Olgu kuidas on, aga praegu on „Tudish’i” üks loojatest Alar Pikkorainen tema enda sõnul karsklane. Varem käis ka „Kosmosemuttide” tegemine nii, et ta istus baaris, jõi õlut ja tegi suitsu. „Kaks õlut, kaks viineripirukat ja viis-kuus suitsu oli ühe koomiksiosa ligikaudne hind,” tunnistas ta hiljem. Aga siis jättis ta õllejoomise ja lõpetas suitsetamise. Nüüd võtab joonistamise juurde klaasi-paar punast veini või vett.

Pikkoraineni ja naiste suhete kohta ajaloo-annaalid paraku vaikivad, suuremat naistemehe-kuulsust tal pole. Seetõttu võib öelda, et ta on üsna tavaline reklaamitegija, kuigi mõne väikse „kiiksuga“, mis muudavadki ta eriliseks.

 

INNO TÄHISMAA



Viimati muudetud: 07.02.2018
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail