Logo
23. mai 2018
20 (1101)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Egoismi ja solidaarsuse vahel valimine on sotsiaalne dilemma

KARL LUST,      17. jaanuar 2018

Mitte keegi ei ole suuremal määral ori kui see, kes peab end vabaks, kuid pole seda tegelikult. (J. W. Goethe) Kui Rein Raua arvates juhivad meid moraalsed värdjad ja Jürgen Ligi meelest omakasupüüdlikud idioodid, siis üksteise aitamise poolest oleme maailmas viimaste hulgas – teatud mõttes moraalieelsel tasemel. Mis on selles halba? Kus on selle põhjused? Mida teha?

 

Prometheuse tõrvik

Titaan Prometheus (kr ’ettemõtleja’) oli varastanud hävingule määratud inimkonna päästmiseks jumalatelt tule. Karistuseks inimarmastuse (kr philia ’armastus, sõbralikkus, hoolivus’; antropos ’inimene, inimeseks olemine’) eest käskis Zeus ta Kaukasuses kalju külge aheldada. Hiljem kasutati seda filantroopia mõistet ka inimeste ennastohverdava käitumise kohta, mille sihiks oli teistele head teha, stressi vähendamiseks. See on altruismi (ld alter ’teine’) vorm.

Prometheuse auks sai Ateena eeslinnas pühasse Akademose hiide püstitatud tempel, mille altarilt võtsid noored öösel oma vahatõrvikutele tule, et see võidu joostes viia Akropolisele. Teekond nõudis ettevaatust, et end mitte kõrvetada või süüdata õlgkatustega elamuid. Peamine aga oli, et tuli ei kustuks. Tudengite tõrvikurongkäigud sümboliseerivad Prometheuse vaimse valguse edasikandmist.

 

44% eestlastest on nõus väitega, et ENSV ajal olid inimesed praegustest ausamad ja hoolivamad; 19% pole sellega nõus; ülejäänud ei oska seisukohta võtta.

Õudseks ja masendavaks peavad toonast elu alla 30-aastased, kes tollal ei elanudki. („Eesti ühiskond kiirenevas ajas“, Tartu Ülikooli Kirjastus 2017). 1970.–1980. aastatel olid noortel elusihiks eneseteostus tippspetsialistina ja altruism, seejärel heaolu. Nüüd iseloomustab elluastujate kirjandeid enesekesksus, kõrged vaimsed püüdlused jäävad Eestis erandlikeks.

CAF-i (ühtne hindamismudel Euroopa Liidus) ülemaailmse uuringu järgi on Eesti heategevusindeksis 140 riigi hulgas häbiväärsel 118. kohal. Tabelit juhivad Myanmar ja USA. Maailma rikkaimad mehed Bill Gates ja Warren Buffet on annetanud suure osa oma tuludest heategevuseks, mis aga ei päästa karmis konkurentsis olevat ja ülerahvastatud maailma.

 

Teekond kapitalismi

Kapitalismieelsed ühiskonnad põhinesid ühisomandil ja koostööl, mis andis igale inimesele õiguse loota hoolitsusele.

Algkristlastel oli kõik ühine, vara müügist saadud raha jagati vaestele (Ap 44-45). Ori elas omaniku ülalpidamisel, pärisorja toitis talu, aga kodanlus jätab valdava osa rahvast ilma tootmisvahenditest, mis sunnib inimesi oma tööjõudu odavalt müüma.

Eraomand koondub väheste kätte. 85 perekonna valduses on juba pool maailma rikkustest. Ettevõtja rendib tootmisvahendeid töövõtjale sooviga saada maksimaalset tulu (P. Tammert 2017). Lisaväärtust omastades teenib näiteks Rockefeller tavainimesest miljon korda rohkem. Ameerika ökoloog ja filosoof Garrett Hardin (1968), kes avastas „ühiste karjamaade tragöödia“, hoiatas ülepopulatsiooni ohtude eest.

Kõigis sotsialismimaades toimus üleminek kapitalismile läbi anoomia (kr a ’mitte’, nomos ’seadus’). Varade tagastamisel tühistati ebaõiglaselt sõjaeelsed võlad, ei kompenseeritud eramute ehituskulusid ega arvestatud peremeheta vara hävimisega. Eestis riisuti 100 000 Vene sõjaväelastest tühjaks jäänud korterit. Šokiteraapia vähendas Eesti SKT-d 38% (EBRD) ja reaalpalka, mis jagunes hästi ebavõrdselt, 50% (OECD).

 

Krooni tulek lõi Eestis kaubakülluse tänu kümnekordsele hinnatõusule. Välismaalt rahastatud erakond Isamaa ehitas Eestit üles nii kamba kui ka aktsiaseltsi põhimõttel – võim andis raha ja raha võimu. Paremad töökohad jagati tutvuste kaudu.

Loomulikult kasvas negatiivne sotsiaalkapital. Varasema, alla 100 jäänud tapmise asemel registreeriti 1992. aastal 239 tapmist ja tapmiskatset. Sajad inimesed jäid kadunuks või võtsid endalt elu. Kuritegevus stabiliseerus varasemast mitu korda kõrgemal tasemel. Lahutati rohkem kui abielluti. Aborte tehti kaks korda enam kui sünnitati. Sündimuskordaja kukkus 2,2-lt 1,3-ni.

Kuna ülimaks sihiks olevat rikkust jagus vähestele, lugesid ülejäänud oma elu ebaõnnestunuks ja paljud hakkasid stressi maandama meelemürkidega. 1988. a oli Eestis 231 narkomaani, praegu süstib end kuni 20 000.

Võimule saanud parempoolsed teadsid, et liberaalsed majanduspõhimõtted killustavad ühiskonna ja olelusvõitlus sünnitab egoismi. Kõik hakkasid kõiki vihkama ja eestlaste parim toit öeldi olevat teine eestlane. Vaatamata ränkadele sotsiaalprobleemidele on Eestis sotsiaalse kaitse kulud EL-is tagantpoolt viiendad, suhtarvult – 15% SKT-st – tagant kolmandad. Gini koefitsient on 0.348.

Pole imestada, et üleilmses õnnetabelis jääb meile 155 riigi seas 66. koht. Madalad sotsiaalkulud viivad rahva hääbumisele. Mistahes vanemahüvitise süsteemi jaoks on Eesti liiga ebavõrdne.

Ometi on valdav osa eestlastest orienteeritud sotsiaalsele turvalisusele ja hingelisele solidaarsusele („Eesti ühiskond kiirenevas ajas“, 2017), kuigi edu on religiooni staatuses. Paraku ei tajuta, et teiste abitus ja vaesus ning paljude noorte ettevalmistamatus töötegemisele on madalate maksude tagajärg, mis otseselt jagab vaeste raha ümber rikastele. Egoismi ja solidaarsuse vahel valimine on sotsiaalne dilemma. Paremideoloogia tuumaks on sotsiaalse vastutustunde kaotamine individualismi kasuks.

Sellest lähtuv ühiskond ei võimalda eestlaste loomulikul headusel avalduda. Eesti sotsiaalantropoloogi Aet Annisti raamat „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Arenguantropoloogiline uurimus“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011) näitab, et ebavõrdsusest tingitud piinlikkus ei võimalda midagi ühiseks kasuks ära teha isegi siis, kui raha on selleks vastavatest programmidest saadud.

 

Ühiskonna allakäik

USA-s peab ühiskonnalt enam saanu ka rohkem vastu andma ja rahva ees vastutama. Käibemaksu ei pooldata, riigieelarve täidetakse astmelise tulumaksuga, sotsiaal- ja varamaksuga. Samal ajal, erinevalt Euroopast, ei oodata, et riik ebavõrdsust vähendaks.

Kõige õnnelikum oli elu Ameerikas suhtelise võrdsuse ajal 1950.-1960. aastatel. Seejärel SK kahanes 1990. aastateni drastiliselt, kuritegevus kolmekordistus. Üleriigilistes ühiskondlikes organisatsioonides ja poliitkoosolekutel osalemine vähenes kaks korda, kirikus käidi kolmandiku võrra harvem. Usaldus kaasinimeste vastu langes 55 protsendilt 35 protsendini. Streigiliikumine algul kahekordistus ja siis stabiliseerus endisel tasemel.

Herbert Hoover tahtis USA presidendina (1929-1933) vaesuse ära kaotada. Ta uskus nagu meie Reformierakond, et vabal turul on igaühel võimalik endale vääriline koht leida ja rikkaks saada. Tegelikult läks 63% kõigist rikkustest 1% kätte; 93% rahvast pidi leppima 4%-ga. Mustal Neljapäeval (24.10.1929.) tabas New Yorgi börsi krahh, mille järel levis üle kapitalistliku maailma Suur Depressioon. USA SKT langes nelja aastaga 40%, 17 miljonit ameeriklast jäid tööta. Võib-olla olekski kapitalism hävinud, kui Franklin D. Roosevelt (USA president 1933-1945) poleks sisuliselt sotsialismi sisse seadnud (ld socialis ’ühiskondlik’).

Kui erandid maha arvata, kehtestati üle maailma totalitaarseid ja autoritaarseid režiime ning peagi vallandus Teine maailmasõda. See viis majandusliku liberalismi ideed pooleks sajandiks varjusurma. Paul Tammert pealkirjastas oma 2017. a ilmunud raamatu „Poliitilised valikud türannia ja heaoluriigi vahel“.

 

Kas see kõik on eetiline?

Kui eetiline on teooriast lähtumine, siis millisest ja miks? Kerge on öelda ajuvaba, moraalivaba, vabaabielu, vabadus juua, töölt vabastamine, vabasurm. Raskem on mõista vabadust varast ja tervisest ning aust, õnnest ja inimväärikusest, kuigi ka need lubavad inimesel end mingil moel valida. Tõeline vabadus on positiivne – võimalus oma tahtmist mööda elada ja ennast teostada, mis nõuab aga suurt raha. Mõnikord inimesed ei taju enda mugandumist sobimatute oludega selmet neid muuta. Peavoolumeedia kohati isegi demagoogilised arusaamad võetakse omaks ka siis, kui need on kahjulikud. Liberalism paneb inimesed uskuma, et nad on targemad kui ülejäänud maailm ja et nende valik on vaba. Usk maailma õiglusesse vähendab sotsiaalset vastutust hättasattunute eest.

Moraal tuleneb ladinakeelsest sõnast mores, mis tähendab kombeid, käitumist ja kõlblust. Seda uurivat teadust nimetas Aristoteles eetikaks. Ta mõistis, et voorused kehtivad vaid linnriigis, ja orjad, kes teisele alluvad, ei ole inimesed. Eetika rajaja nägi, kuidas lurjuseidsaatis edu, viletsaid aga häving. Apostel Paulus kirjutas, et ei tee head, mida tahaks, vaid paha, mida vihkas (Ro 7:15-19). Siit on näha, kuidas eristuvad teooria, praktika, ühiskondlikud suhted ja selle läbielamine.

Tõeline humanism seisneb ainelise heaolu, vabaduse ja väärikuse tingimusteta võimaldamises igale inimesele, mis Eestis oli Rahvarinde võitluse lõppeesmärk. Parempoolsetele on pühad ettevõtlus ja eraomand, mis Hanno Pevkuri väitel on  riigi huvidest tähtsam.

Sellest rääkis Marx juba 170 aastat tagasi.

        

Individualismist kollektivismini. Ka Eestis

Me sünnime ebavõrdsetesse sotsiaal-majanduslikesse tingimustesse ja võrgustikesse ning eri väärtusmaailmadesse ja mitte keegi ei saa inimeseks väljaspool  ühiskonda. Meie siin Eestis elame maailmas, kus üksikute piiramatu vabadus teiste arvelt rikastuda on viinud suurema osa ülejäänutest vaesusesse, jätnud nad ilma inimväärsest elust. Näiteks Reformierakonna puhul tekib küsimus: kas nad vaeseid inimesteks peavad?

Suutmata tõrjutute elujärge parandada, pakub EKRE rahvuskaaslastele võimalust tunda naudingut vähemuste õiguste piiramisest ja elu halvendamisest. Keskerakond ja SDE sooviksid individualistlikke ja ühiskondlikke huvisid tasakaalustada, mis neil riigi tasandil eraldi on võimatu. Siiski on aeg ajaloopendlit liigutada suurema kogukondlikkuse ja positiivse vabaduse suunas. Euroopaliku uuema inimloomuse uuringud näitavad, et me ei talu teiste rikastumist ja oleme selle piiramiseks nõus ise rahaliselt kaotama.

Äärmusliku ebavõrdsuse on siiani lõpetanud kas sõjad, vallutused, majanduskriisid või revolutsioonid.

 

Lauldud laulud. Eestiski

Sotsiaalsed lõksud tagavad ajutise heaolu pikemaajalise kahju hinnaga. Reformierakondlik sundliberalism ja paremvabadus on Eesti rahvast hävitanud juba enam kui okupatsioon. Siit on lahkunud umbes 200 000 kaasmaalast. Maal on 1000 alla 20 elanikuga küla. Ka ligimesearmastus on Eestis viidud maailma viimaste hulka. Parempoolsed pöörasid oma pilgu abivajajailt, öeldes: „See ei ole minu probleem!“

Kui Rahvarinde jõul lauldi miljoniline üksikindiviidide mass tõeliseks rahvuseks, siis nüüd elab igaüks oma elu, kolmandik isegi üksinda. See kahekordistab vanurite enneaegse surma riski. Kõige raskem on ilmselt üksikemadel ja nende lastel ning omaste hooldajatel.

1831. aastal Ameerikat külastanud Prantsuse aadlik Alexis de Tocqueville kirjutas, et omaenda südamesse sulgumisest ja koduse elu nautimisest ei piisa – tuleks vaadata, kuidas kaasinimesed elavad ja astuda ühendustesse. Saksamaal oli tsiviilühiskonna tähtsust rõhutanud Hegel. Despootiale aga on oluline, et inimesed üksteisest ei hooliks, vaid pigem üksteist vihkaksid.

 

Meile on üliolulisteksmuudetud poliitikute eraelu, skandaalid ja paratamatud halvad teod, nagu nemad ei olekski inimesed. Ent tulevikus hinnatakse nii neid kui ka meid rohkem selle järgi, mida oleme teinud teiste heaks või – mis halvim – tegemata jätnud.

 

[esiletõste]   Herbert Hoover tahtis USA presidendina (1929-1933) vaesuse ära kaotada. Ta uskus nagu meie Reformierakond, et vabal turul on igaühel võimalik endale vääriline koht leida ja rikkaks saada. Tegelikult läks 63% kõigist rikkustest 1% kätte.

 

KARL LUST

 

[fotoallkiri]   TAGASI JUURTE JUURDE: Kui Rahvarinde jõul lauldi miljoniline üksikindiviidide mass tõeliseks rahvuseks, siis nüüd elab igaüks oma elu, kolmandik isegi üksinda. Reformierakonna valitsemise aegne individualismikultus peab enam asenduma solidaarsuse, koostöö ja üksteiseabistamisega. Foto rahvarinne.ee

 



Viimati muudetud: 17.01.2018
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail