Logo
19. juuli 2017
28 (1059)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Reformierakonna teel kaovad nii riik kui ka rahvus

JAKKO VÄLI,      29. oktoober 2014

Riigikogu valimistel kevadel 2015 peaksid valijad lähtuma motost: vali ükskõik keda, ainult mitte Reformierakonda! Sest need, kes ikka veel usuvad juttu maksuvabadest reedetest või viie rikkama euroriigi hulka jõudmisest, peaksid minema vaimse tervise kontrolli.

 

s473

Tunnistan ausalt, et olen Keskerakonna liikmena valinud kahtedel Riigikogu valimistel just Reformierakonda. Kuid see oli hoopis teine Reformierakond. Seni kuni liberaale juhtis Siim Kallas, oli see erakond sümpaatne ning eluterve. Alates hetkest, mil oravaid asus juhtima oma nõukaaegses karjääris läbi kukkunud kommunistliku partei tulihingeline aktivist Andrus Ansip, muutus kogu erakond.

Kunagisest liberaalsest erakonnast on tänaseks saanud paaria nii töövõtjate kui ka tööandjate silmis. Täna ei ole Reformierakonna juhtide jaoks enam tähtsust tegelikkusel, sest statistika abiga saab igat probleemi keerata kõverpeeglisse. Reformierakond ei ole juba aastast 2005 tegelnud reaalsete probleemide lahendamisega, vaid on selle asemel loonud pilti edukusest just näilisuse abil ning valitud statistiliste arvude toel. Mulle ka meeldiks mõelda, et istun hommikul Ferrarisse, mis siis, et reaalsuses on tegemist vaid Opeliga, kuid just analoogset fantoommõtlemist sisendab eestlastesse tänane Reformierakond.

 

Mõisa köis las lohiseb, peaasi, et oleme võimul!

Selle artikli ettevalmistamise ajal tulid välja järjekordse avaliku arvamuse küsitluse tulemused, mille põhjal populaarseimad erakonnad Eestis on ikka ja veel Reformierakond ja Keskerakond. Ühest küljest näitab selline tulemus, et eestlased ei väärigi omariiklust, sest nad ei suuda mõelda mitte oma peaga, vaid teevad otsuseid massimeediast ja suunatud poliitpropagandast lähtuvalt.

Arenenud Euroopas ei oleks Reformierakonnal analoogse arengustsenaariumi puhul mitte mingit võimalust figureerida populaarseima partei kohal. Lugeja võib nüüd küsida: mida siis Reformierakond nii valesti on teinud?

Vastan näitlikult: kui investeering oleks rott, siis ei piisa tema lõksumeelitamiseks lihtsalt lõksu seadistamisest. Ka mingi boonus peab olemas olema. Reformierakond aga arvab, et kui seada ettevõtetele maksuvabastus, siis nad tormavadki lõksu suunas.

Kahjuks see nii lihtne ei ole. Reformierakonda anno 2014 iseloomustabki eelkõige primitiivsus. Ja see on päris masendav, et erakond, kes reklaamis ennast kunagi kui ettevõtjasõbralikku arengumootorit, on tänaseks muutunud piduriks nii ettevõtja kui ka töövõtja jaoks. Riik koorib oma kodanikke kaudsete maksude kaudu, reklaamides võimuerakondade poliitikat kui ettevõtjasõbralikku ning jätkusuutlikku. Reaalsuses paraku tõmbavad välisinvestorid oma tegevust Eestis kokku, sest kaudsed maksud kägistavad kasumlikkust ning kvalifitseeritud tööjõudu turul ei leidu, sest töötukassa eesmärk ei ole mitte inimesi tööle aidata läbi koolituste ja arenduse, vaid pigem kapitali kogumine, et hakata lähitulevikus sotsiaalsete probleemide käes vaevlevaid inimesi statistilisteks ühikuteks muutma.

Eesti riigiaparaat ei tegele juba ammu enam probleemide reaalse lahendamisega. Töötukassasse on aga kogunenud palju vaba raha ning kuna sotsiaalsed probleemid on Reformierakonna jaoks alati olnud vaid tüütu kõrvalteema, siis sobib invaliidide lahterdamine töötuteks neile imehästi. Lüüakse mitu kärbest ühe hoobiga, sest abivajajad muudetakse töönõudjateks, kes toetust ei vaja. Ja kui see konkreetne pime, lombakas või ebastabiilne vaimuhaige piisavalt intensiivselt tööd ei nõua, siis arvame ta toetusesaajate hulgast üldse välja. Julm, kuid efektiivne viis riigi raha kokku hoida.

Tahtmatult tuleb meelde olukord, kus Juhan Parts maksis Andrus Ansipi nõusolekul Tero Taskilale megapalka ja toppis surmalemääratud lennukompaniisse kümnete miljonite eurode ulatuses toetusraha. Eliidi mugav õhutee Brüsselisse maksab rohkem, kui 100 000 invaliidi elamisväärne elu. Taavi Rõivast vaadates ja kuulates saab iga Eesti kodanik ka ise aru, et just selline ideoloogia ongi meie tänase riigi alus.

 

Kambakas Reformierakonnale

Kõik neli nn riigiparteid, kes parlamendis istuvad, on ennast päris korralikult täis teinud. Kuid kõik nad anuvad nelja kuu pärast taas valija toetust. Siinkirjutaja on endale kindlalt selgeks teinud, et ükskõik millise nelja riigipartei poolt häält andes aitab valija kaasa nii riikluse kui ka eesti rahvuse hävitamisele. Kõlab kuidagi julmalt ja uskumatult, kuid nii ta on. Põhiseadus on muutunud tühiseks paberilipakaks ja võimuorganid ei juhindu oma tegevuses mitte iseseisvuse või rahvuslikkuse printsiibist, vaid Venemaa ja venelastega ähvardades hävitatakse oma rahvust, paralleelselt kolmandate poolte nõudmiste rahuldamisega.

Mitte venelastes ei pea me vaenlast nägema, vaid oma valitsejates, kes ei lähtu oma tegevuses mitte Eesti ja eestlaste huvidest, vaid mingist umbmäärasest ameerikaliku ja euroopaliku ultraliberaalse demokraatia rakendamisest usinusega, mis on omane vaid orjahingele. Eesti tänane eliit on segu rumalast lumpenist ja usinast rätsepaõpilasest Kiirest. Me vajaks aga pigem mõisavalitseja koolituse läbinud Tootsi. Midagi sellist nagu Tiit Vähi või Raivo Vare. Põlvkondade vahetus võimuerakondades on näidanud, et pastakate ja lendlehtede jagajad ei sobi riiki juhtima. Kassikoolide diplomid ja olematu intelligentsus panevad päris julma pitseri kogu riigile, mida kunagi tunti kui innovatiivset ja arenemisvõimelist.

Taavi Rõivas ja Hanno Pevkur paraku pole ei innovatiivsed ega arenemisvõimelised. Pigem on neid kodanikke ikka väga piinlik vaadata ja eriti piinlik kuulata. Lugeja küsib nüüd muidugi, et on selliseid artikleid viimasel ajal lugenud teisigi, kuid mis oleks siis lahendus tekkinud punnseisule?

Arvestades asjaolu, et nelja riigipartei võimu suudab kõigutada vaid valimisseadus ja et seesama valimisseadus on nelja riigipartei teha, siis esimese sammuna näeksin kolme erakonna kambakat riiki juba aastaid juhtiva Reformierakonna vastu. See tähendab: analoogselt siiani avalikkusele saadetud signaalidega, et koostööd ei tehta Savisaare juhitava Keskerakonnaga, tehtaks enne märtsivalimisi nii IRL-i ja Keski kui ka järjest julmema pressi alla surutavate sotsdemmide poolt avaldus, et Reformierakond on paaria, kes hävitab oma võimuambitsioonidega nii riiki kui ka rahvust, ja seega ei kvalifitseeru peale valimisi esmase koalitsioonipartnerina.

Kirjeldatud skeemi nõrk koht on muidugi Kadriorg. Ilves on esimene Eesti Vabariigi president, kes püsib selgelt kaldu ühe erakonna poole ja kes oma tegevuses võtab impulsse vastu vaid ühelt erakonnalt – Reformierakonnalt. Ilves oli ja on Eesti ühiskonnale võõras ning jääb selleks. Otse loomulikult jääb ta viimase hingetõmbeni ustavaks nii Michalile kui ka Rosimannusele. Sest rahvaviisi parafraseerides: ülemaks kui rahva vara ja targemaks kui rahvuse soove tuleb Ärma valitsejal tunnistada talle hea elu taganud võimupartei soove. Mees, kes ilma irooniata leiab, et Taavi Rõivas on peaministrina igati omal kohal, peaks lahkudes saama Eesti rahva poolt kingiks suure peegli ja tasuta üheotsapileti – tagasi ei oota siin teda keegi.

 

Mis edasi, kuidas edasi?

Valijana, kes minevikus on valinud nii Reformierakonda kui ka Keskerakonda, on mu hääl täna veel n-ö lahtine. Ma ei ole kindel, kas soovin oma häält anda Keskerakonna poolt, kelle kaadripoliitika paneb, ausalt öeldes, kummastama. Miks on Sul vaja, Edgar, teha selliseid tarbetuid reveransse persoonide suunas, kes seda ei vääri? Olen Sind alati hinnanud kui suurepärast strateegi, kuid selline süüdimõistetute eelistamise taktika paneb küsimärgi alla ka strateegia...

 

Annan oma hääle erakonnale, kes:

* Lubab taastada iseseisva ja sõjaväestatud ametina Piirivalveameti, mida juhiks admiral Tarmo Kõuts.

* Lubab kaotada laste vaesuse probleemi. See ei tähenda mitte alkohoolikutest vanematele viinaraha lisamist lastetoetuse sildi all, vaid konkreetseid, riigieelarves tagatud meetmeid puudustkannatavate laste olme parandamiseks läbi omavalitsuste sotsiaalosakondade. 63 000 pisikest Eestimaa elanikku tühja kõhuga magama minemas – see on räige ja lubamatu ning rahvuse tulevikule mõeldes hukatuslik.

* Lubab muuta olukorda, kus vaene osa töötajatest täidab riigieelarvet, samal ajal kui rikkam osa dikteerib seadusandjale oma tahet ning ekspluateerib odavat tööjõudu.

* Lubab seada välispoliitikas esikohale Eesti huvid, mitte ei lohise Brüsseli või Washingtoni sabas. Eesti Vabariigis peavad riiki juhtima selleks rahva poolt seatud isikud ja institutsioonid, mitte aga siinresideeruvad välisriikide suursaadikud. Põhiseadus meil siiski ju veel kehtib, või kuidas?!

* Lubab teostada kohalike omavalitsuste reformi, mille tulemusel moodustatakse seniste maakondade baasil suurvallad ning lisatakse riikliku tähtsusega linnad Tartu, Narva, Pärnu, Haapsalu ja Tallinn.

* Lubab lõpetada russofoobia vohamise, mis viimasel ajal tundub olevat justkui ainus õigustus kõikidele tänaste riigijuhtide ämbritele ja tegematajätmistele. Putin ei ärka hommikul mõttega Eesti vallutamisest. Küll aga on Reformierakond ja IRL oma seniste tegudega valitsuses Venemaa selle võimaliku vallutuse häbematult lihtsaks muutnud. On absoluutselt lubamatu lahterdada Eestis elavaid inimesi eestlasteks ja muulasteks. Keeleeksami teinud venelane teab Eestist ja tema ajaloost ilmselt rohkem kui nn keskmine eestlane.

* Lubab peatada hulluse nimega Rail Baltic ja teeb selle asemel korda olemasolevad raudteetrassid. Tallinnast Tartusse peaks rongis istudes saama ühe tunniga. Tallinnast Berliini saab juba praegu lennukiga, ja sellest piisab. Liiga palju tehakse meil Toompea tasandil asju vaid seepärast, et Euroopast tuleb suur raha. Mõtlemata sellele, et omaosalus ja edasine ülalpidamine jääb Euroopa vaeseimate hulka kuuluva Eesti maksumaksjate õlgadele. Pole vaja sinna lisakoormust laduda, sest niigi on raske.

 

Valijal, kes jagab minu vaateid, kuid mõtleb hoopis sellele, et üldse mitte valimistel osaleda, soovitan ümber mõelda. Valimistel üldse mitte osaleda ei ole hea mõte, sest paljuski just kodanike passiivsus on meid ka tänase olukorrani viinud. Eesti kodaniku jaoks on Riigikogu valimistel osalemine sisuliselt ainus võimalus riigi arengu ja omaenese tuleviku suhtes sõna võtta. Valida saab ka parlamendiväliseid erakondi, ning seda ma siinkohal teha soovitangi. Aitame mõne uue erakonna parlamenti ja rikume vanade peerude hegemoonia! Nii peatame stagnatsiooni.

 

[esiletõsted]

Mulle ka meeldiks mõelda, et istun hommikul Ferrarisse, mis siis, et reaalsuses on tegemist vaid Opeliga, kuid just analoogset fantoommõtlemist sisendab eestlastesse tänane Reformierakond.

Mitte venelastes ei pea me vaenlast nägema, vaid oma valitsejates, kes ei lähtu oma tegevuses mitte Eesti ja eestlaste huvidest, vaid mingist umbmäärasest ameerikaliku ja euroopaliku ultraliberaalse demokraatia rakendamisest usinusega, mis on omane vaid orjahingele.

Põlvkondade vahetus võimuerakondades on näidanud, et pastakate ja lendlehtede jagajad ei sobi riiki juhtima.

 

[Pildiallkiri] Eesti inimesed on korduvalt käinud meelt avaldamas kauaaegse valitsuspaari IRL-i ja Reformierakonna poliitika vastu. Kuulda neid inimesi pole võetud. Foto Kesknädala arhiivist.

 

JAKKO VÄLI, kolumnist

 



Viimati muudetud: 29.10.2014
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail