Logo
23. mai 2018
20 (1101)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Ühiselt ehitatud riik – ka koos sundüürnikega!

HELLE KALDA,      15. oktoober 2008

Möödunud suvel on sundüürnikud avaldanud oma mõtteid nii toimetusele kui ka Eesti Üürnike Liidu (EÜL) kodulehel www.kodueest.ee käivitatud foorumis.

Seda on tehtud murelikul toonil. Mida toob tulevik Eestile ja tema rahvale? Kuidas heastatakse sundüürnikele tehtud ülekohus? Kas meil on lootustki saada õigusriigiks, kus kõiki inimesi koheldakse seaduse ees võrdsena ja kus keegi pole ilma jäetud inimõigustest, sealhulgas õigustest oma vara suhtes?

Toimetus tellis EÜL-i esimehelt, Riigikogu liikmelt Helle Kaldalt pikema kirjutise tuletamaks meile meelde, kuidas omandireformi kavandati, ja selgitamaks, kuidas sai juhtuda, et osa inimesi jäeti omandireformi käigus ilma õigusest saada oma kodu omanikuks. Sisuliselt riisuti neilt kodu ja kingiti nn õigusjärglastest (sageli liba-) omanikele, rikkudes nii omandireformi aluste seadust ja põhiseadust kui ka inimõigusi üldse.

 Asjaolude teaduslik käsitlus eeldab alati just selle uurimist, kuidas üks või teine nähtus on tekkinud ja arenenud. Ka teadasaamist, kuidas eluruumide erastamine kujunes meile teada olevaks ülekohtuks ja ebaõigluseks sundüürnike suhtes.

“Käisin minagi Tallinnas üürnike piketil ja mulle sai selgeks, et kedagi see rahvas Lossiplatsil ei huvita… ja sundüürnikud jäid oma muresid isekeskis jagama,” kurdab Koidula Kurg Valgast (Kn 23.07).

On Eesti Vabariigi juubeliaasta. Suur õnn, et meil on oma riik, mida tuleb hoida ning ühiselt kasvatada turvaliseks ühiskonnaks. Juubeliaasta tunnuslause on ju „Ühiselt ehitatud riik“.

 Kas siin on hea elada?

President Toomas Hendrik Ilves ütles uusaastakõnes: „Me oleme õnnelik rahvas. Me saame oma riigis, oma kultuuris ja iseseisvalt täna jälle kindlamalt olla kui kunagi varem. Kindel ja õigusel püsiv riik vaatab oma kodanikele otsa.“

Olles kindel oma riigis, vaatame üksteisele otsa ja küsime: kas siin on hea elada? See küsimus kerkis, kui lugesin Euroopa Parlamendi saadiku Siiri Oviiri artiklit “Kas iga inimene on väärtus?” (SLÕL 25.07). Kogenud poliitik alustab tõdemisega, et paljud inimesed ei mõista, mis on riik ja milleks ta meil on, ning lõpetab: võim ei ole privileeg, vaid on kohustus ja vastutus kõigi oma riigi elanike ees.

Kevadine üürnikepikett Toompeal oli pühendatud omandireformi aluste seaduse (ORAS) vastuvõtmise 17. aastapäevale, sest “selle Eestimaa mürgiseima orase” (nagu on maarahvalikult täheldanud teravkeelne, nüüd juba lahkunud sundüürnik Uno Laht) saamislugu tuleb meil ikka meenutada, et mõista probleemide päritolu. Oluline on see loomulikult vaid siis, kui soovime omandireformiga edasi minna ja kunagi ka lõpule jõuda.

Võtsin Riigikogu arhiivist välja stenogrammid, et nende põhjal meenutada ja selgitada ORAS-e tegemist. Siis ehk saame aru omandireformi kollisioonidest ja leiame neile lahendusi. Ei ole ju normaalne, et omandireform jätkub juba 17. aastat ja mõnes osas (näiteks nn baltisakslaste majade asjus) oleme lahenduste otsimisel jõudmas tagasi algusse.

 Jüri Raidla: sotsiaalsed konfliktid tuleb viia miinimumini

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungil 8. mail 1991 oli päevakorras omandireformi aluste seaduse normatiivse kontseptsiooni esimene lugemine. Ettekande tegi justiitsminister Jüri Raidla. Ta märkis, et kahtlemata oleks omandireformi õige ja täpne ning teoreetiliselt põhjendatud nimetus hoopis omandisuhete reform. Omandireform on ühiskondlike suhete kogu ümberkorralduste kompleksi süda, ja mõistagi majandusreformi vundament. Kuivõrd see on nii, siis on omandireformi üheks keerulisemaks momendiks sotsiaalsete konfliktide minimeerimine ja leevendamine. Omandireform ei pea Eesti ühiskonda lõhki ajama, vaid olema suunatud olemasolevate ja tekkivate lõhede ületamisele, sõnas minister.

Omandireformi eesmärk jaguneb vastavalt normatiivse kontseptsiooni 2. paragrahvile kolmeks:

1) eelduste loomine turumajandusele üleminekuks; 2) omandisuhete  ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks; 3) omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine.

Sotsiaalse turvalisuse järgimise nõue sisaldub §2 lõige 2: omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Siia „on programmeeritud omandireformi arutamise metodoloogia; ei rohkem ega vähem!” – rõhutas Raidla.

 Mihkel Oviir hoiatas reformitegijaid lühinägelikkuse eest

Täiendava informatsiooniga esines toonane Justiitsministeeriumi osakonnajuhataja Mihkel Oviir, kes jagas oma kahtlusi omandi- ja maareformi õiguslikest alustest ning tutvustas seoses kahe Saksa riigi ühinemisega tekkinud probleemide õiguslikke käsitlusi omandiõiguse muutmisest. Kuigi kahe Saksa riigi ühinemise aluseks olnud ühinemislepingus oli öeldud, et „põhimõtteliselt tagastatakse võõrandatud vara endistele omanikele ja nende pärijatele”, tõi omandiküsimuste reguleerimise seadus välja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte, et need tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti nende võõrandamiste suhtes, mis toimusid vastavalt okupatsiooniõigustele või okupatsioonivõimude otsusele. Saksamaa Kõrgem Konstitutsioonikohus langetas 25. aprillil 1991, lähtudes rahvusvaheliselt tunnustatud õigusprintsiipidest, otsuse, „mille kohaselt okupatsioonivõimude poolt või otsusel toimepandud sundvõõrandusi tuleb vaadelda kehtivatena peale okupatsiooni lõppemist”, sõnas Mihkel Oviir.

Kuna see otsus oli nii värske, pöörduti välisekspertide poole, et saada soovitusi meie reformiseaduste jaoks. Rootsi Kõrgema Kaubanduskooli professor Erik Eret asus seisukohale, et “antud situatsioonis kehtivad meie suhtes täielikult rahvusvaheliselt aktsepteeritud õigusnormid, lisades teravmeelselt: see on kehtiv kultuurriikide suhtes, kes loevad enda kohustuseks aktsepteerida rahvusvahelist õigust” – tõi esile Oviir.

Oviir lõpetas oma ettekande: „Poliitikutele on praegune seis mugav, sest nad võivad kehtestada iga seaduse, mida nad peavad vajalikuks, ilma kohtu kontrollita. Kuid see on väga lühinägelik seisukoht. Minu ettepanek oleks, et see seadus, omandisuhete seadus, mis puudutab paratamatult igaühte meie hulgast, ei oleks lühinägelik seadus.”

 Õigusjärgsed omanikud jäeti ilma võimalusest olla aumehed

Justiitsministeeriumi asekantsler Urmas Volens, kommenteerides Julianus Inkasso väidet, et võlgade aegumist saab tõlgendada mitmeti, meenutab juba Rooma õigusest pärinevat põhimõtet: aegumine ei tähenda, et nõue kaob, vaid kohus saab rakendada nõude aegumist ainult siis, kui võlglane sellele ise tugineb. See põhimõte annab võlglasele võimaluse käituda aumehena ja oma kohustust täita. (PM 27.03.2008)

13. juunil 1991 jätkus omandireformi seaduse eelnõu arutamine Toompeal suures saalis. Tuleks meenutada, kes ja miks jättis Eestis omandireformi käigus riigi- ja munitsipaalvarade erastamisel nn tagastamise vormis õigusjärgsed omanikud ilma võimalusest käituda aumehelikult, kui tagasiküsitaval varal oli võlgu? Ehk  konkreetsemalt – kuidas ilmus ORAS §11 lõige 1 lõppu: “...arvestamata neil lasunud võlgu.”

 Kaido Kama kaitses ebaõigluse sissetoomist

Loosungi „Plats puhtaks!“ vaimne isa Kaido Kama kui erikomisjoni juht kandis ette omandireformi seaduse eelnõu arutelu tulemustest: “Paragrahv 11 – vara objekt. Siin on mitmeid ettepanekuid. …On härra Uluotsa ettepanek arvestada ka pangahoiuseid ja võlgu. Meil on praegu (kirjutatud) arvestamata neil lasunud võlgu. Siis on proua Sergij ettepanek arvestada võlgu ning härra Lippmaa ettepanek arvestada nii võlgu kui ka vahepealse aja jooksul selle vara korrashoiule tehtud kulutusi. Komisjoni seisukoht on nende ettepanekute suhtes eitav. Me teame, et siit kahtlemata tuleneb järjekordne ebaõiglus (minu rõhutus – Helle Kalda).  Praegusel juhul sisuliselt nende inimeste arvelt, kellel olid pangahoiused, makstakse kinni teiste inimeste kinnisvaral lasunud võlad. Aga me kardame seda, et kui tuua võlad ja pangahoiused sisse, siis kogu protsess pidurdub ja kogu asi võtab mõõtmatult rohkem aega. Ja kui tuua sisse võlad, siis tuleb loomulikult tuua sisse ka pangahoiused, nii nagu on pakkunud härra Uluots,“ lõpetas Kaido Kama.

Siinkohal on oluline esile tuua, et hetk varem oli sama seaduse §2 osas komisjoni esimees Kaido Kama teatanud: valitsuse (peaminister E. Savisaar) parandusettepanekuna tuua uuesti sisse esimese lõigu lõppu sõnad “ega tekita uut ülekohut” (minu rõhutus – Helle Kalda).  Seega omandas seadusesäte üldtuntud sõnastuse:

§2. Omandireformi eesmärk

(1)Omandireformi eesmärk on omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks.

(2)Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

Täna teame, et kogu järgnenud varade nn tagastamine muundus ülekohtuseks just eelkäsitletud võlgade ja 50 aasta jooksul tehtud investeeringute arvestamata jätmise ning §2 lõige 2 täitmata jätmise tõttu.

Millega on meil siis varade võõrandamisel õiguslikus mõttes tegemist olnud, sest mõistel “tagastamine” puudub siiani legaaldefinitsioon? Rahvalikus olmekõnepruugis on sõna “tagastamine” kasutusel sarnaselt sõnadega “andma”, “eraldama”, “saama”,  “kinkima”, “võtma”. Kas kõik on olnud õigusvastane – alates esimestest sammudest varade nn tagastamisel?

 Reservatsioon Euroopa inimõiguste suhtes

Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996 vastu seaduse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide ratifitseerimisest”, tegi  reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eesti omandireformi seadustele.

Kas sellega seadustatigi Eestis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine omandireformis? Kas meil on tegemist varandusliku segregatsioonipoliitikaga Euroopas 20. sajandi viimasel kümnendil ning kas Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna kui omandireformi teostamise aastail ja ka täna valitseva koalitsiooni poliitikud soovivad selle jätkumist ka 21. sajandil?

Seaduses oli asjakohane säte esitatud järgmiselt:

„Paragrahv 2. Ratifitseerida konventsiooni lisaprotokoll nr. 1, mis on koostatud 1952. aasta 20. märtsil Pariisis ja alla kirjutatud Eesti Vabariigi poolt 1993. aasta 14. mail, tehes järgmise reservatsiooni: Taasiseseisvunud Eesti on alustanud ulatuslikke majandus- ja sotsiaalreforme, mis hõlmavad Nõukogude Liidu anneksiooniperioodil natsionaliseeritud, konfiskeeritud, rekvireeritud, kollektiviseeritud või muul viisil ebaseaduslikult võõrandatud varade tagastamist või kompenseerimist endistele omanikele või nende pärijatele; kollektiivpõllumajanduse ümberkujundamist ja riikliku omandi erastamist.

Vastavalt konventsiooni artiklile 64 deklareerib Eesti Vabariik, et protokolli nr. 1 artikli 1 sätted ei laiene omandireformi seadustele, mis reguleerivad Nõukogude Liidu anneksiooni ajal natsionaliseeritud, konfiskeeritud, rekvireeritud, kollektiviseeritud või muul viisil ebaseaduslikult võõrandatud varade tagastamist või kompenseerimist, kollektiivpõllumajanduse ümberkujundamist ja riikliku omandi erastamist. Käesolev reservatsioon hõlmab omandireformi aluste seaduse, erastamisseaduse, eluruumide erastamise seaduse, õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse  ning ühistatud vara maksumuse määramise seaduse käesoleva seaduse jõustumise hetkel kehtivat redaktsiooni.“

HELLE KALDA, Eesti Üürnike Liidu esimees, Riigikogu liige

 

 [esiletõste]   Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokollist:

Osundatud lisaprotokoll, mis on vormistatud kui Esimene protokoll ja sõlmitud Pariisis 20. märtsil 1952, kõlab nii:

Käesolevale protokollile allakirjutanud Euroopa Nõukogu  liikmesriikide valitsused, olles otsustanud astuda samme mõnede 4. novembril 1950. a. Roomas allakirjutatud "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni" (edaspidi konventsioon) I osasse mittelülitatudõiguste ja vabaduste ühiseks elluviimiseks, on kokku leppinud järgnevas:

 Artikkel 1

      Igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides.

      Eelnenud sätted ei piira siiski mingil viisil riigi õigust vajadusel kehtestada seadusi vara üldistes huvides kasutamise kontrollimiseks või maksude, maksete või trahvide tasumise tagamiseks.

 Helle Kalda kirjutab, met just artikkel 1 esimene lõik ja eriti selle lõpuosas olev viide rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete järgimisele on see, mis asetab meie omandireformi  praeguse teostuse tänapäevasest euroopalikust tsivilisatsioonist väljapoole.

  

 



Viimati muudetud: 16.10.2008
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail