Logo
18. oktoober 2017
41 (1072)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Ideologiseeritud inimene

KARL LUST,      22. juuni 2016

Sõnad on mõtete varjamiseks. (M. de Talleyrand)

 

Šokiteraapia ja liberaalne turumajandus on hävitanud Eesti kui rahvusterviku ning loonud kergesti manipuleeritavad massiinimesed, kes on üha vabamad seotusest perekonna, traditsioonide, sõprade, töökollektiivi ja ühiskonnaga.

 

Massiinimesed massiühiskonnas

 

Need inimesed on üha vabamad ka eetikast. Tekkinud on võltsmoraal (S. Strinati, e. k. 2001). Riik on samuti üha vabam kohustustest inimeste ees, kes tema abi kõige enam vajavad, eriti sotsiaalvaldkonnas. Tavainimestele on loodud mulje, nagu oleksid nad oma olulisemate arusaamade, väärtuste ja otsuste kujundamisel ning enesemääratlemisel vabad.

 

Tegelikult teevad selle töö valitseva eliidi huvides ära peavoolumeedia ja selle kujundatud avalik arvamus. Roland Barthes (1957, e. k. 2004) on näidanud, kuidas valitsevat ideoloogiat kindlustatakse väikekodanlike müütidega. Eesti inimestesse sisendatud uskumus, et rikkus tuleb võimetest, tööst ja kokkuhoiust laseb neil leppida euroriikide kõige ebaõiglasemate palgavahedega. Kuid kapital kasvab kiiremini kui heaolu (T. Piketty 2014) ja rikkust naudivad kõrge astmelise tulumaksuga riigid. Oma sõltuvuse, juurdlussüsteemi, maksukorralduse ja ellujäämisväärtuste tähtsustamisega meenutame üha rohkem Venemaa oblastit, kus kohtab stalinistlikku sõnakasutust ja mõttemalle ning vihatakse opositsiooni. Eestis on loodud hirmuatmosfäär.

 

Jätame natsimeelsuse kõrvale. Vanemad inimesed võivad noorematele jutustada, kuidas peaaegu kogu rahvas tegi okupatsioonivõimudega koostööd ja kiitis partei kuritegelikku poliitikat takka. Aga toona oli olemas mingi vastupanupraktika, alates anekdootidest ja jõulude pidamisest kuni spekulatsiooni ja riigivarguseni välja. Ajakirjandus üritas kasvõi ridade vahelt vahendada tegelikkust ja inimesed olid varmad oma õiguste eest seisma. Mis sest, et nõukavastasus oli kriminaliseeritud ja teisitimõtlemist peeti meelehaiguseks.

 

Saab näha, mida tulevikus meie aja kohta öeldakse. Nüüdisühiskonda aitab avatumalt mõista ka Simon Malpase ja Paul Wake’i „Kriitilise teooria käsiraamat“ (2006, e. k. 2015), mida allpool on kasutatud.

 

Olemine ja mõtlemine

 

Termini „ideoloogia“ tõi käibesse Destutt de Tracy kui õpetuse poliitiliselt ja eetiliselt kasulikest ideedest (1801–1815). See paneb paika tervemõistuslikeks peetavad arusaamad inimesest ja maailmast, sh tõest ja valest, heast ja kurjast ning ilusast ja inetust seoses kehtiva võimuga, mida ta peab õigustama. Ta ütleb ette, keda karta, keda vihata ja kes on süüdi, ning loob sel moel vaenlase kuju. Sõjaks ja terrorismiks vajalikud emotsioonid ja alateadlikud hoiakud on meedia loodud.

 

Kui püüd valetada, vassida ja tõde varjata olla üldinimlik, siis Eesti peavoolumeedia soov opositsioon hävitada on bolševistlik. Mitte juhuslikult ei ole hariduses kõrvale jäetud filosoofia, loogika, antiikkultuur ja usundiõpetus ning eesti keele tunde venestusajaga võrreldes 500 võrra vähendatud. Samal ajal pole riik ette valmistanud kvalifitseeritud tööjõudu.

 

Ideoloogia probleem tõusis päevakorrale seoses saksa klassikalise filosoofia lõpuga. Inimest biologiseerinud Ludwig Feuerbach oli väitnud, et „hea ei ole muu, kui see, mis vastab kõigi inimeste egoismile“. Max Stirner pidas ainsaks reaalsuseks Mina, kellel olgu õigus loodust ja kaasinimesi julmalt ära kasutada. Karl Marx ja Friedrich Engels näitasid, et maailm ei ole ideede või Mina kehastus, sest lõppkokkuvõttes määrab elu materiaalne tootmine. Reformierakond on majanduse inimesest mitte hooliva absolutiseerimisega seeläbi kriisi, stagnatsiooni viinud. Euroopa viie kõige rikkama riigi hulka jõudmine on tõsises ohus.

 

Selguse saamiseks jaotasid ajaloolise materialismi esindajad kõik ühiskondlikud suhted materiaalseteks ja ideoloogilisteks ning avastasid, et inimesed peavad enne sööma ja peavarju saama, kui suudavad tegelda poliitika ja vaimsete asjadega. Seepärast hoitaksegi rahvast muredes ja viletsuses.

 

Nad ei tuletanud ajalugu ja poliitikat inimloomusest, mis on meil ainult mõnedes üldistes joontes ühine, vaid tootmise käigus paratamatult tekkivatest suhetest. Igale epohhile on omased teatud ideed, eetikad ja inimtüübid.

 

Teismelist Engelsit piinas tähelepanek, et töötama sunnitud laste lausa nälga suremine jättis paduusklike ettevõtjate südamed kalgiks. Siit kujunes arusaam, et ideoloogia kaitseb valitseva klassi huve.

 

Alates Konfutsiusest ja Platonist on vaieldud: kas elu tuleks korraldada lähtuvalt kõrgetest ideaalidest või oleks õigem leppida (näruse) tegelikkusega? Mart Laari juurutatud ja RE poolt ellu viidav thatcherism on ajaloos ebaloomulik nähtus, mida meie poliitkorrektne kultuuriüldsus pigem õigustab. Kas leidub veel 40 ausat intellektuaali, kes rahva kaitseks koos sõna võtaksid? Inimesi on peibutatud „madalate maksudega“, ja nüüd on riigil näpud põhjas. Kellel oleks võimalikus sõjas kõige rohkem kaotada, peaksid riigikaitsesse enam panustama, et see vaesemate laste kõhu arvelt ei sünniks.

 

See on köömes!

 

Jeesuse-aegsed juudid vihkasid üle kõige tölnereid, kes endale vahelt tehes Roomale maksu kogusid. Kümnis kuulus Jumalale, ja kirjatundjad tasusid seda ka köömnelt – mõni isegi teri kokku lugedes. Samal ajal ärastasid nad seadusetähte järgides lesknaiste kodud, sest need olid kõige kaitsetumad. Eesti parempoolsed reformid on võtnud vaestelt ja andnud rikastele; selleks tehti ka emapalk, mis ei ole sündivust üldse suurendanud. Kolme last lubavad endale jõukamad. Nüüd on plaan invaliidid töötuteks kuulutada.

 

Klassiühiskondades on üksikute erahuvid enamuse omadega ning seega ka eetikaga vastuolus. Nii peab eliit enda ja oma grupi egoistlikke ja sageli ebainimlikke tegusid õigustama üllaste motiivide ja kõrgete väärtustega. Silmakirjatsejad teesklevad teisi halvustades ühiskonnas kehtestatud ja kõrgeks peetavat moraalset taset, jäädes seda ka ise uskuma. Nii näevad nad teiste silmas pindu, kui oma silmas on palk. Riigikogulaste palgad ja kuluhüvitised võtavad inimestelt kuus kokku paar eurot, kuid tekitavad raevukamaid reaktsioone kui kümnete või sadade miljonite raiskamine või kadumine. Jeesus tõotas silmakirjatsejatele igavest ulgumist ja hammaste kiristamist, kuid samal ajal sai ta hästi läbi tölnerite ja patustega ning võttis kahetsenud terroristi taevasse.

 

Mida hing ihaldab?

 

Kui tarbimisühiskonnas moodustavad inimeste põhivajadused kõigist poole, siis propagandaühiskonnas nõudvat sama osa isedus(edevus)vajadus (L. Priimägi 2015). Seepärast me peame ostma aiva uusi riideid, vidinaid, autosid, käima eksootilistel reisidel ning otsima armuseiklusi – siiski lõplikku rahuldust tundmata. Jacques Lacani arvates pärineb iha inimese seesmisest tühimikust, mille tekitavat lõhe loomaliku ja rääkiva „ise“ vahel. Argielust aitavad inimesi välja veel vaid äärmuslikud naudingud (jouissance). Psühhoanalüütikud lähtuvad tavaliselt mudelist „papa, mamma ja mina“, märkamata, et need kuuluvad alati kindlasse ühiskonda (L. Võgotski, e. k. 2015). Vasakpoolsed peavad õigemaks rääkida võõrandumisest, kus inimene ja ühiskond pole need, kes nad olla võiksid ja olema peaksid. Tuntud eetik Thomas Nagel sedastas, et inimene tegutseb alati keskkonnas (1986, e. k. 2015).

 

Meediast, mõjutamisest, reklaamist ja propagandast on eesti keeles peaaegu kõik oluline ära öeldud. Mõistatuseks jääb, miks inimesed end pidevalt ja väga kergesti petta lasevad, õigupoolest veel ka oma raha eest ennast petavad. Mida suurem on olnud vale ja mida madalamatele instinktidele on rõhutud, seda rohkem on parteid hääli saanud. Vääralt valitud poliitika tõttu on eestlaste tervis ja riigi osa selle kaitsmisel Euroopa Liidu närusemaid. Sotsiaalmaksu langetamine päädib ilmselt tervishoiusüsteemi kokkuvarisemisega. Tulumaksu alandamise tõttu tuleb ilmselt varsti ka oma emakeelest loobuda. Erakordselt andekale ja väga palju kannatanud rahvale on saanud saatuslikuks parempoolsus.

 

Kõiki nähtusi individualistlikud teooriad ära ei seleta. Patuks on vaja vähemasti kaht kommunikeeruvat inimest.

 

„Mida te loete, prints?“

 

küsis Polonius. „Sõnu, sõnu, sõnu,“ vastas Hamlet.

 

„Sõnade maailm on see, mis loob asjade maailma“, s.o meie poolt kogetava reaalsuse, leidis J. Lacan (1977).

 

„Tekstivälist pole olemas,“ võttis asja kokku Jacques Derrida.

 

Nii on kogu maailm tekst. Igal sõnal on tähendus tänu teistele sõnadele, iga teksti saab mõista ainult teiste tekstide kaudu, ja selline võrdlus on ka tõe mõõdupuu. Keel pole välismaailmaga isegi seotud, väitis hiline Ludwig Wittgenstein (1953, e. k. 2005). Kogu angloameerika filosoofia on läbi 20. sajandi tegelnud peamiselt tekstidega.

 

Paraku on inimsuhted analüütiliselt määratlematud. Semiootikutele ei paku huvi mitte maailm ja inimene, vaid märgisüsteemid. Need on ka looduses hädavajalikud, kuid ei kõlba näiteks süüa. Keelekesksele maailmakäsitlusele pani aluse Ferdinand de Saussere (1907–1911), kes ei märganud inimtegevust laiemalt, sh tööd (vt A. N. Leontjev, e. k. 2015).

 

Ainult sõnadega pole meil suudetud kuigivõrd ära hoida kuritegevust, narkomaaniat ega HIV-i levikut – nende põhjused on sotsiaalsed, kahjud kolossaalsed. Parempoolsed on kõiki probleeme lahendanud pigem verbaalselt kui reaalselt, pakkudes parema elu asemel parempoolset juttu. Sõnaga ei saa asendada mitte ainult reaalsust, vaid isegi selle puudumist. Mõisted „vabadus“, „võrdsus“, „õiglus“, „demokraatia“ jms on üha enam sõnakõlksud ehk tühjad tähistajad.

 

Mida rängemad on olnud Eesti probleemid ja lahendamatud vastuolud, seda enam on neist kõneldud ja ühiskonna negatiivsust suunatud Keskerakonna vastu. See on alati toonud hääli ja pakkunud rahuldust, kuid mitte lahendust.

 

Tagasi orjusse?

 

Miks on inimesed, nt Indias, läbi aastatuhandete leppinud kujuteldamatu ülekohtu, vägivalla ja viletsusega? Tiibetlased taluvad oma hävingut mediteerides. Kõiges ei ole süüdi riik kui vägivallaaparaat oma kohtu, politsei ja sõjaväega. Iga ühiskond kasvatab oma orjad, kes maailma parandamise asemel muudavad ennast nõuetele vastavaks ja isegi naudivad seda kohandumist. Siin tekib süü moment. Pierre Bourdieu nimetas rahva omaosalust enda allutamisel „sümboolseks vägivallaks“. Inimeste hoiakud ja mõttemallid, mis määravad hilisema elustiili ja käitumismustrid (habitus) on ühiskonna poolt paika pandud ja langevad sellega ühte. Atomiseerituina oleme leppinud rahva järsu vähenemisega ja kolmandiku inimvääritu vaesusega. Teine on konkurent ja paljudele on väljapääs välismaal – kui sedagi. Mati Hint on öelnud, et uus eliit hävitas solidaarsuse teadlikult.

 

Fašistide poolt süüdi mõistetud Antonio Gramsci kirjutas oma „Vanglavihikutes“ (1929–1935), et allutatud teevad domineerijatega koostööd, sest kuidagi on vaja elatist teenida, saada palgatõusu ja sotsiaalabi ning järeleandmisi moraali ja maitse valdkonnas. Eesti sotsid on alati sellele liimile läinud. Gramsci pidas ideoloogilise võimu (hegemoonia) mehhanismideks perekonda, kirikut, massimeediat, popkultuuri, parteisid ja eeskätt haridust. Louis Althusser nimetas neid ideoloogilisteks riigiaparaatideks (1970, e. k. 2006). Michel Foucault väitis raamatus „Valvata ja karistada“ (1975, e. k. 2014), et elame ideaalvanglas (panoptikumis), kus võim, mis asub kõikjal, toimib automaatselt. Selle väärtused võetakse seesmiselt omaks, kuna arvatakse, et võim ja kaasinimesed neid jälgivad, ning seetõttu oleme pidevalt sunnitud end ise kontrollima (enesetsensuur). Vabadust nagu polekski.

 

Pettepiltide võlu ja valu

 

Ainult ühe klassi või grupi huve teiste kahjuks väljendav ideoloogia on väärteadvus ja seda levitab maksumaksja raha eest peavoolumeedia. Frankfurdi koolkond on alates 1923. aastast uurinud, kuidas väike võimuladvik tekitab inimestes pettekujutlusi, muutes nad sellega oma probleemides kaassüüdlasteks. Inimesi paneb end oma moraalsest isiksusest loobuma „kultuuritööstus“. Eesti parempoolsed on oma ohvrid nende hädades ette süüdi mõistnud, ja nood on sellega ka sõnatult nõustunud. Kui praegused pensionärid elasid ja töötasid valel ajal, mida siis öelda täna vaesuses elava 40 000 lapse kohta? Parempropaganda on välja juurinud sellegi teaduspõhise ja loogiliselt seotud mõtlemise, mis kunagi olemas oli, ja asemele istutanud liberaalse argiteadvuse. See ei taipa nähtuste olemust. Tuhandetest võimalustest valitakse välja mõni saatanlik detail või erandjuhtum, mis soovitud vaateid kinnitab, ning pisiasjade pärast skandaalitades vajub riigilaev põhja.

 

Meie kaasaegne meedia on loonud hüperreaalsuse kui omaette maailma, kus simulaakrumitel on inimestele tugevam mõju kui reaalsuses, kirjutas Jean Boudrillard (1981, e. k. 1999). Selle idee sai ta Guy Debordi raamatust „Vaatemänguühiskond“ (1965, e. k. 2013), mis väidab, et kaupade väärtus (raha) sümbolina on saanud tähtsamaks nende tarbimisväärtusest. Rikaste puhul see nii ongi. Vaatemäng on vahetu ideoloogia. Ulrich Becki raamat „Riskiühiskond“ (1986, e. k. 2005) näitab, et ühed saavad riskidest teiste arvel kasu, ning leiab, et selline maailm on tervikuna ohus. Me näeme, kuidas heaoluühiskond on asendumas vaesust, viletsust ja meeleheidet süstemaatiliselt tootva neoliberalismiga, mis jätab rõhutud klassid ühiskonnast kõrvale. Slavoj Žižek peab töö ekspluateerimisest tulenevat tõrjutust haigustunnuseks (sümptom), mis viitab radikaalravi vajadusele. Siin peitub, Jacques Rancière’ sõnu kasutades, „tõde liberaalse kapitalismi vale kohta“.

 

 

 

AKEN:   Kui püüd valetada, vassida ja tõde varjata olevat üldinimlik, siis Eesti peavoolumeedia soov opositsioon hävitada on bolševistlik.

 

AKEN2:   Erakordselt andekale ja väga palju kannatanud eesti rahvale on saanud saatuslikuks parempoolsus.

 

AKEN3:   Heaoluühiskond on asendumas vaesust, viletsust ja meeleheidet süstemaatiliselt tootva neoliberalismiga, mis jätab rõhutud klassid ühiskonnast kõrvale.

 

 

 



Viimati muudetud: 22.06.2016
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail