Logo
23. mai 2018
20 (1101)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Keskerakondlased Riigikogus märkisid küüditamise aastapäeva vaba mikrofoniga

H. KALDA, M. TUUS, H. LENK,      16. juuni 2010

14. juunil kasutasid kolm Keskerakonna fraktsiooni liiget Riigikogu vaba mikrofoni, et tõmmata paralleele nõukoguliku küüditamise ja Eesti omandireformiga kodust välja aetud inimeste elusaatuste võrdlemiseks. Kesknädal avaldab siinkohal nende tekstid.
 

HELLE KALDA: Mitte varanduse, vaid vabaduse nimel

On 14. juuni. Tähistame Eestis leinapäeva. Meenutame stalinliku terrori tuhandeid ohvreid, keda sunniti maha jätma oma kodu ja kes küüditati kaugele külmale maale, kust paljud enam tagasi ei tulnud. Eile oli 13. juuni. Ka seda päeva tähistatakse Eestis leinapäevana. Kuigi mitte ametlikult ja kalendris teda veel ära ei märgita.

1991. aasta 13. juunil võeti siinsamas saalis vastu omandireformi aluste seadus. Selle esitas parlamendile, tolleaegsele Ülemnõukogule, taasiseseisvust taotleva Eesti esimene valitsus. Esialgu tundus seadus üsna süütu aktina, mis pidi heastama ajaloolise ülekohtu ja andma kunagistele omanikele tagasi võõrvõimu poolt ära võetud vara.

 

Kuid õige peagi,

kui võimule tuli Mart Laari valitsus ja ametisse pandi reformiminister Liia Hänni, hakkas omandireformi aluste seadus, lühidalt ORAS, kiiresti muutuma. Sellest seadusest sai varanduse teenimise tööriist. Tagastama hakati kõike, isegi võlgadega kaetud kinnistuid. Unustati hüpoteegid ja majade ehitamiseks võetud, kuid tasumata jäänud pangalaenud. Kiiresti hakkas laienema ka pärijate ring, jõudes absurdini Jaanus Betlemi seaduseparandusega, mida hakati nimetama lehmalellepoja seadusemuudatuseks. See oli tehtud ühe konkreetse suguvõsa jaoks, et ka kõige kaugem „lellepoeg" midagi saaks.

 

Rahvuslik-radikaalsed poliitilised jõud

alustasid õigusliku järjepidevuse taastamist n-ö restitutsioonilisel alusel, arvesse võtmata teadlaste ja poliitiliselt tasakaalukate jõudude põhjendatud vastuväiteid ja otseseid hoiatusi. Hüljates sotsiaalse ja majandusliku solidaarsuse tee, päästeti valla ohjeldamatu omakasu taotluse vabadus. Loosungid "Plats puhtaks!", „Riik on halb peremees!" ja „Meie aitame neid, kes suudavad ennast ise aidata!" ilmestasid seda aega. Läks lahti rahvusliku vara hullumeelne ümberjagamine poliitiliste otsuste alusel.

 

Varanduse ümberjagamine

tõi kaasa kohutava ülekohtu uue klassi ehk sundüürnike suhtes. Kümned ja kümned tuhanded inimesed aeti nende endisest kodust välja, sest uued omanikud tahtsid vaid maju, mitte üürnikke. Omandireformiga oleme end alandanud kogu tsiviliseeritud maailma silmis ning tekitanud varade tagastamisega 50 aasta tagant rahvusliku lõhe õiguse ja õigluse mõistmisel. Üürnikeühendused ja Keskerakond on korduvalt kutsunud üles kokku võtma kogu meie rahva mõistuse, aru ja au, et lahendada uus ülekohus, mille omandireform kaasa tõi. Kuid meie püüdlused on olnud asjata.

Alles eelmise nädala neljapäeval hääletas seesama saal valitsuse esitatud seaduseelnõu 715 SE poolt, jättes tähelepanuta Riigikogu Keskfraktsiooni püüde omandireformi käigus üürnikele tehtud ülekohus heastada, ja hääletas vastavad parandusettepanekud seaduseelnõust välja.

 

Omandireformi läbi diskrimineerimise

ohvriks langes hinnanguliselt 100 000 inimest, kes ei saanud EVP-de eest oma korterit erastada. Endise majandusministri Jaak Leimanni poolt 1998. aastal öeldu põhjal oli 10 miljardit Eesti krooni see summa, millest need inimesed ilma jäid. Omandireformi kahekümnendal aastal oleks praegusel valitsusel ja Riigikogul aeg hakata mõtlema uue ajaloolise ülekohtu heastamise peale. Sündis see ju mitte enam võõrvõimu, vaid meie endi käte läbi.

Kuid paistab, et oleme liialt sinisilmsed. Reformierakonna ja IRL-i valitsusliidu poliitika on rajatud ahnuse ja krahmamise ideoloogiale ning sellest ei loobuta enne, kui viimanegi maja müüdud ja maatükk rahaks tehtud.

Meil on kahju, et Eestit selline saatus tabas. Mitte varanduse, vaid vabaduse nimel käisime Lauluväljakul ja seisime Balti ketis. Kahjuks peame tõdema, et paljud meist seisid seal asjata. Liiga kalliks läks vaba riik meile maksma. Vabadusel on alati olnud oma hind. Vaba Eesti hinnaks on täna kujunenud kurb tõsiasi, et iga seitsmes Balti ketis seisnud inimene kaotas uues Eestis oma kodu.

 

 

 

MARIKA TUUS: Isamaalaste vägivald oma rahva kallal

Tähistame juuniküüditamise 69. aastapäeva. Sõnad on siinkohal üleliigsed. Rohkem kui 10 000 meest, naist ja last sunniti loomavagunitesse ning algas nende teekond tundmatusse. Ent kui selle inimsusevastase kuriteo pani toime punaterror, siis meie lähiajaloos aset leidnud isamaalaste õõvastav vägivald ja nn platsipuhastus on jätnud koduõigusest ilma ligi 100 000 kaasmaalast. See on kuritegu, mis pandi toime oma maa ja rahva vastu. Ja seda mitte sõja- ja diktatuuriajal, vaid meie kõigi väljavõideldud vabas Eestis. See kuritegu pööras eesti rahva igavesti tülli.

 

Kümnete tuhandete kaasmaalaste

näol leiti lõpuks süüdlased, kes pidid kinni maksma ajaloolise ülekohtu teistele kaasmaalastele.

Tunnen üht õigusjärgset omanikku (tema nimi on Evald Mihkra), kes ei ajanud talle tagastatud majadest inimesi välja, vaid lasi üürnikel nende käsutuses olnud korterid erastada. Miks? Mihkra vastas, et ta austas teiste inimeste tööd. Et ta tunneks piinlikkust omandi üle, mille heaks ta pole midagi teinud ega ühtegi naela seina löönud. Nendes majades elanud inimesed aga hoidsid need majad alles, muidu oleks need tänaseks hävinud. Ta mainis, et mitte keegi meist ei saanud tagastatud maja ehitamisel mitte midagi teha, sest olime alles kas sündimata või lapsed. Ajalugu ei saa tagasi pöörata, saame ainult temaga koos edasi minna. Ei saa hävitada aega 50 aasta ulatuses.

 

Kes on sundüürnikud?

Need on inimesed, kes said vene ajal loa, tollal kandis see nimetust „order", elama asuda enamasti heakorrastamata ja poollagunenud elamispinnale. Sundüürnike poolt said need korterid korda tehtud ja aastaid ka korras hoitud.  Nendest said aastakümneteks inimeste kodud, seal sirgusid uued põlvkonnad.

Ja siis - uue ja õiglase Eesti Vabariigi ajal hakati puht isikliku rikastumise eesmärgil neid inimeste kodusid maha parseldama ja  kinnisvaraga äritsejatele ümber kantima. Lasnamäe, Mustamäe või Annelinna elanikud said kõik oma uuema elamise sümboolse raha eest erastada, ent sundüürnikud jäid senisest kehvastki kodust ilma. Nendest said koduta perekonnad. Eesti riigi restitutsioon toimus täiesti ebaõiglaselt - mitte süüdlastelt ei ole nõutud kahjude hüvitamist, vaid kannatanutelt.

 

Varade tagastamine

- tegelikult ümberjagamine -  sellisel moel oli koletu ja ebaõiglane. Varade tagastamise komisjonidele anti ju praktiliselt kohtute õigused... Ei Lätis, Leedus, Poolas ega Ida-Saksamaal ole ju sellist totaalset restitutsiooni tehtud. Omakasupüüdlik pärijate ringi pidev laiendamine, võltsingud, valetagastamised surnud ja olematutele inimestele, kohtulood. Paljud kohtuprotsessid on kestnud terve taasiseseisvusaja ja on nüüd jõudnud ka Euroopa Kohtusse.

 

Üks endine peaminister

on otse välja öelnud: omandireform tehti hoopis selleks, et aktiviseerida ettevõtlust. No näete, ei mingeid aatelisi eesmärke, nagu räägiti, et teha eestlane peremeheks omal maal. Üle 90% Tallinna kesklinnas tagastatud pindadest, kus elas üle 60 tuhande sundüürniku, läkski neil aastail, mil pealinn oli parempoliitiliste jõudude käes, kinnisvarabüroode kaudu mahamüümiseks ärihaidele ja välismaalastele. Sundüürnikest said lindpriid, kel ei olnud mingeid õigusi.

 

Keskerakondlik linnavalitsus on olnud ainus,

kes on nende inimeste eest hoolitsenud ja nendele elamispinna andnud. Aga just riigi kohus oleks olnud neid kaitsta. Sest just Eesti riik ise tekitas selle olukorra. Sundüürnikud pole oma „rolli" valinud vabatahtlikult. Nemad jäeti ilma võimalusest oma korter soodsalt, EVP-de eest erastada. Kallile korteriturule polnud sundüürnikel asja, ka pangalaenu neile ei antud.

Lõpetan kirjanik Kalle Käsperi sõnadega: ,, Ma loodan, et ükskord ilmub välja see inimene, kes kogub kokku kõigi omandireformi ohvrite tragöödiad ja avaldab need meie oma „Musta raamatu" kujul. Sest see on meie uue ajaloo häbiväärseim lehekülg - küüditamine, mida ei pannud toime võõrad, vaid meie ise!"

 

 

HEIMAR LENK: Ei tahtnud me niisugust ülekohtust Eestit!

Sageli imestatakse: kuidas sai ajaloos juhtuda nii, et võimule tuli diktaator Jossif Stalin? Või kuidas läks nii, et sakslased lubasid oma riigi etteotsa hullumeelse Hitleri? Kuidas sai miljonite kaasmaalaste silme all küüditada inimesi Siberisse või ajada neid elusalt gaasikambreisse? Oli ju rohkesti teadjaid ja pealtnägijaid. Pealegi omasid informatsiooni teiste Euroopa riikide juhid. Ometi ei suudetud ära hoida miljoneid ohvreid. Kuidas sai see kõik juhtuda?

 

Mina,

kes ma olen läbi elanud eestlaste omandireformi koledused, ei imesta ammu enam ajaloo ülekohtu üle. Ma oleksin võinud tänaval kõva häälega karjuda, kui mind koos õe Marika ja ema-isaga lapsepõlvekodust välja aeti. Kas see oleks aidanud? Muidugi mitte. Ei aidanud appihüüded ka Tallinna tänavail taga aetavaid juute. Ikka saadi nad kätte ja saadeti Klooga surmalaagrisse.

Sundüürnikele on tuttav mõne aasta tagune näide, kui üks välismaa filmigrupp käis meie ülekohtuse omandireformi kohta telesaadet tegemas. Kuulanud ära kõik õudusjutud kodudest välja aetud üürnike perede kohta, küsisid nad lõpuks: „Aga miks te politseid ei kutsunud?.."

 

Mis rääkida politseist,

kui ma parlamendisaadikuna pole suutnud omandireformi aluste seadust kasvõi küünevõrragi sundüürnike jaoks õiglasemaks muuta. Keskfraktsioon on sellesse kohutavasse seadusse teinud lõpmatu hulga parandusettepanekuid, kuid mitte ühtegi neist pole arvesse võetud. Ei Mart Laari valitsus, ei Andrus Ansipi valitsus ole omandireformi rataste vahele jäänud sundüürnike perede saatusest hoolinud. President Lennart Meri vastuvõtule (rahu tema põrmule!) käisid sundüürnike esindajad end kümneid kordi registreerimas, kuid presidendi kabinetti Kadriorus koduta jäänud eestlased ei jõudnudki. Juhtus isegi nii, et üks kohtumine lepiti lõpuks kokku, kuid viimasel minutil muutis presidendikantselei selle ära, sest riigipea otsustas Eesti sundüürnike asemel hoopis USA indiaanlastele audientsi pakkuda. Nendele olevat ajalugu ülekohut teinud...

 

Üürnike Liidu andmeil

kaotas omandireformi käigus oma kodu umbes 100 000 inimest. Eesti riik lihtsalt laskis nad korterist välja tõsta, otse tänavale ajada, ja mitte kellelegi polnud ametivõimud pannud kohustust neid õnnetuid aidata. Töötades aastaid ajakirjanikuna, käisin palju kordi tagastatud majadest tänavale aetud perekondi filmimas ja intervjueerimas. Neil polnud tõepoolest kuhugi minna. Tavaliselt päästsid olukorra sugulased, kes kodukaotajad ajutiselt oma katuse alla võtsid.

Tallinnas Sepa tänaval nägin oma silmaga pilti, kui ühel varajasel hommikutunnil hakati tagastatud maja ekskavaatoriga lammutama, kontrollimata, kas üürnikud on sealt juba lahkunud. Aga nad polnud. Variseva maja alt tormas välja kaks meeleheitel perekonda. Vaid õnnelik juhus päästis nad surmast.

 

Mida sundüürnikud tahavad? Mitte midagi rohkemat, kui vaid õiglust. Et seesama Eesti riik, kelle seaduste põhjal nad vanast kodust välja aeti, neile ka uue kodu asemele annaks või siis tasuks uue kodu muretsemisega seotud kulud. Seadus ütleb, et omandireformi käigus ei tohi tekkida uut ülekohut. Kahekümne aasta jooksul, hetkel Andrus Ansipi valitsuse näol, pole Eesti riik seda seadust täitnud.  

 

Minu sõnavõtt on just nimelt emotsionaalne,

sest ilma südamevaluta ja  hingelise üleelamiseta sundüürnikest rääkida ei saa. 19 aastat kestnud karjuv ülekohus kestab, sest meie riik pole siiani suutnud omaenda sünnitatud probleemi lõpuni lahendada. Noor majandusminister pole ise neid õudusi läbi elanud, mida koges inimene, keda õigusjärgne omanik majast välja ajas. Võta oma kohvrid ja kõnni kuhu tahad!

Genotsiidiks Eesti rahva vastu on seda äärmiselt ebaõiglast omandireformi nimetatud. Raske oleks selle formuleeringuga mitte nõustuda. Tõepoolest, nagu üks sundüürnikust Kesknädala lugeja kirjutas: kui NKVD-vormis küüditajad andsid asjade pakkimiseks aega kümme minutit, siis omandireformi käigus kodu kaotanuile anti aega mõnest kuust mõne aastani.

On tuhandeid perekondi, kes on endisest kodust tänavale visatud, kuid uut ei ole endale osta suutnud. Nende perede jaoks Teine maailmasõda veel kestab, märkis teravmeelselt keegi Kesknädala kirjasaatja. Tal on õigus, sest sõjaajal Venemaa ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkulepete ja hilisema natsionaliseerimise tagajärjel tekkinud ülekohus lahendati taasiseseisvunud Eestis uue ülekohtu läbi. Sundüürnike perekondade arvel, kellelt õigluse nimel nende kodu lihtsalt ära võeti ja isad-emad koos lastega tänavale tõsteti.

 

Kas me niisugust Eestit tahtsime?

- küsib järgmine Kesknädala lugeja. Mis mul jääb neile vastata? Ei, ei tahtnud me niisugust Eestit, aga niisugune ta meil valmis sai! Omanike ja rahameeste Eesti kukkus välja! Ja kui keegi Riigikogu saalis seda riiki pisutki paremaks ja õiglasemaks hakkab tegema, nagu Keskerakond ka seekord püüdis, siis saab ta noore euroopaliku ministri, peaministri ja tema valitsuse käest lihtsalt peapesu. Sest ülekohtune süsteem peab jätkuma - ja raha sundüürniku taskust omaniku rahakotti pudenema.

 

[esiküljel]    Kalda, Tuus, Lenk: Eesti omandireform oli küüditamine

14. juunil kasutasid kolm Keskerakonna fraktsiooni liiget Riigikogu vaba mikrofoni, et meenutada küüditamisi ning tõmmata paralleele nõukoguliku küüditamise ja Eesti omandireformiga kodudest välja aetud inimeste elusaatuste võrdlemiseks. Tänane Kesknädal avaldab nende tekstid.

[fotoallkiri]     PARLAMENDISAADIKUD - SUNDÜÜRNIKE EESTVÕITLEJAD: Helle Kalda, Marika Tuus, Heimar Lenk. Aga kes kuulab siin rahariigis nende häält? Foto: VALERI KORB

 



Viimati muudetud: 16.06.2010
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail